Eestimaa taimed 1664 kaardil – uus taimeatlas sai kaante vahele

Eesti taimede levikuatlas 2020 sisaldab kõigi Eestis leiduvate soontaimede levikukaarte. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Vast ilmunud uus Eesti taimede levikuatlas kajastab pea kahe tuhande inimese aastate jooksul tehtud tööd, fikseerib hetke ajas ja on parim ülevaade Eesti taimestiku mustritest seni.

Erinevalt taimemäärajast ei sisalda taimeatlas pilte meie looduse kaunimatest kuldkingadest ega tõmmumatest karutubakatest. Kui just kaanel kujutatud punavilivõilill (Taraxacum sect. Erythrosperma) välja arvata, polegi atlases ühtegi taimepilti. Küll aga sisaldab see atlasele kohaselt kaarte ja neid kohe palju. Täpsemini 1664. Ühele leheküljele mahub neid kokku neli, millest igaüks kajastab teatud taimeliikide levikut Eestis.

Sellise kaardikogu kokku saamine on suure hulga botaanikute ja taimehuviliste aastaid kestnud töö vili ning nagu seletas üks levikuatlase vedajatest, botaanik Ott Luuk, võimaldab üldistav laiapõhjaline atlas anda ülevaate meie maastikus toimunud suurematest muutustest.

«Kui räägime sellest, mida me taimede levikust ja arvukusest teame, siis seni on meil olnud suhteliselt hea ülevaade kaitstavatest liikidest, sest nende seisundit jälgitakse ja kaardistatakse, aga kõik ülejäänud tuhat liiki peavad ise kuidagi toime tulema,» ütles Luuk. «Kui me ei vaata, mis nendega suures plaanis toimub, siis me ei tea, kas mõni järgmine vajaks kaitset või on mõne praegu juba kaitstava puhul kasutusele võetud kaitsemeetmetega saavutatud head tulemused, millest õppida. Kahtlemata on ikkagi vajalik aeg-ajalt vaadata, mis meie ümber toimub.»

Mis siis toimub? Kuigi kõnealuse raamatu piires selliseid suuri analüüse ei tehta – see töö on veel ees –, on mõnedki huvitavad mustrid siiski välja tulnud ning muidugi on need enamasti otseselt seotud inimtegevusega.

«Näiteks on huvitav nähtus see, kuidas on muutunud tulnuktaimede valik. Omal ajal toodi meile raudteid mööda Venemaa ja Aasia poolt regulaarselt sisse liike, mille kohta hoiatati ka eelmises levikuatlases, et need hakkavad kohe-kohe laiemalt levima. Nüüd on mitmed neist aga seoses kaubavedude põhisuundade ja ka raudteede hooldusviiside muutumisega täiesti või praktiliselt kadunud,» tõi Luuk ühe näite.

Atlase eestvedaja botaanik, Eesti Maaülikooli herbaariumi kuraator ja Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk tõi aga esile, et märgata on ka väikepõllumajanduse vähenemist – enda jaoks kartuli kasvatamine on 20 aasta taguse ajaga võrreldes kõvasti vähenenud ning sellega ühes ka paljude kartulipõldudele omaste umbrohuliikide levik. Samamoodi on maaparandustööde tagajärjel vähemaks jäänud märga kasvukeskkonda vajavaid taimi.

Päris uusi taimi leiti atlase koostamise käigus kümmekond, kuid selles ei kajastu näiteks aiamaadel ja nende vahetus läheduses kanda kinnitanud tulnukad, mille suhtes ei ole veel kindel, kas need siin üldse püsima jäävad. Oma osa liikide lisandumises mängis ka mõnede liikide senisest täpsem määramine.

«Samas on meil ka liike, kelle leiukohti on kas tunduvalt vähemaks jäänud või keda ei ole seekordse atlase perioodi jooksul üldse uuesti leitud, näiteks muda-ristirohi. Mingis mõttes on ju täiesti loomulik, et mõned kaovadki ja teised tulevad asemele, aga kindlasti tuleb ühel hetkel ka kaitstavate taimede nimekirja uuendada. Eraldi küsimus muidugi, et kas see kaitse alla võtmine ka midagi tegelikult tagab,» ütles Kukk.