Jelena Skulskaja: kunstnikud ei ela ise nii, nagu õpetavad oma lugejaid

Pildil Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter / Postimees

Tundub veidi humoorikas, et samasooliste abielude küsimus erutab inimesi ajal, mil traditsioonilise abielu institutsioon on kogu tsiviliseeritud maailmas sisuliselt lõhutud ja lakanud olemast, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja.  

Suurest kergendusest kirja pandud märkmed, et mõttetu abielureferendum ära jääb.

USA ja Euroopa filmikunstis on ühisjoon: kui režissöör tahab kujutada teatrinäitlejannat, valib ta peaaegu kindlasti mõne katke Tšehhovilt või Tennessee Williamsilt. Sealjuures on iseloomulik, et kui jutt käib Willamsi «Trammist nimega Iha», ei mainita ei autorit ega näidendit, sest kogu maailmas teatakse selle tegelasi, sest kogu (mingilgi määral) tsiviliseeritud maailm tunneb ära nii Blanche DuBois’ kristalse hapruse, Stanley Kowalski loomaliku võidukuse kui ka Stella Kowalski kassiliku kirglikkuse. Väljapaistev Poola kirjanik Marek Hłasko kirjutas ühes oma närvlikus artiklis, et ei andesta kunagi Tennessee Williamsile, et too tegi tiirase Stanley just poolakaks – häbistades sellega kogu rahvust.

Antud juhul ei eruta mind Hłasko solvumine, vaid see, et ta hoomas näidendi ja selle tegelaskujude tohutut populaarsust. Kirg on hävitav, tappev, paheline, ta viib ühtesid roimadeni, teisi kuritegudele tõukamiseni, ja õrnad, liigutavad olendid lihtsalt tallatakse kirgede poolt ära, nad satuvad rataste alla, ja rafineeritud Blanche vägistatakse ning satub hullumajja.

See näidend, mis suunab meid headuse, erksuse ja õrnuse poole, kutsub üles seisma karmi tegelikkuse ja kirgede ületamatuse vastu, on kirja pandud homoseksuaali poolt. Kuidas tema orientatsioon näidendis kajastub? Ei kuidagi. Vastupidi, just tänu Williamsi abile said meist kõikvõimsate meeste kurja maailma vastu üles astuvad kirglikud feministid.

Ja kuidas kajastus homoseksuaalsus Federico García Lorca populaarses näidendis «Bernarda Alba maja», kus laval pole ühtegi meest, ent on rohkelt õnnetuid naisi, kes janunevad armastuse ja õnne järele ning on valmis ohverdama elu lihtsate ja väga traditsiooniliste naudingute eest?

Kuidas peegeldus homoseksuaalsus Edward Albee võimsas näidendis «Kes kardab Virginia Woolfi?», kus mehe ja naise vaheline armastus on vaatamata petmistele, vastastikusele mõnitamisele hävimatu – mees ja naine võivad teineteist haavata, isegi maha tallata, ent nad ei suuda lahku minna.

Ma võiksin muidugi lõputult loetleda kirjanikke, kes õpetavad meile konservatiivses mõttes kõige traditsioonilisemaid väärtusi, ent kes neid väärtusi vaid oma teostes jutlustavad – neid reaalses elus kategooriliselt vältides.