Otsedemokraatia külv ja esimesed võrsed

Viljandi, 17.11.2012. Meeleavaldajad Viljandi Rubiini platsil ausat poliitikat nõudmas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aastate jooksul on mitmed erakonnad ja muud liikumised soovinud anda rahvale suuremat otsustusõigust olulistes küsimustes. Postimehe toimetaja Aimar Altosaar uuris, kuhu on otsedemokraatiat juurutavad algatused omadega jõudnud.

Demokraatia arendamine osalus- ja otsedemokraatia poole tuli meie poliitilisse ellu viimase kümnendi jooksul. Eelmine majanduskriis raputas ühiskonda tugevalt, kui selgus, et poliitiline eliit oli ühiskonnas võtnud ilmeksimatuse positsiooni, arvestusega, et oma valijatele peab aru andma vaid kord nelja aasta jooksul valimiskampaania tingel-tangeli taustal. Nagu näitasid sündmused poliitilises elus, sh ACTA-vastaste protestide summutamise püüd ja peaministri ülbitsemine riigikogus, oli vaja midagi ette võtta, et see lõhe ohtlikult suureks ei käriseks. «Harta 12», Rahvakogu ja seejärel Jääkeldris tehtud otsused pakkusid välja paketi seadusemuudatusi, et meie demokraatiat edasi arendada. Nende hulgas rahvaalgatuste seadustamise kord, mis võeti vastu 2014. aastal. «Märgukirjale ja selgitustaotlustele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse» kolmas peatükk «Kollektiivse pöördumise esitamine» sätestab, et vähemalt tuhat allkirja saanud pöördumine võetakse riigikogus menetlusse.

21. novebril 2012. aastal toimus Kadriorus president Toomas Hendrik Ilvese eestvõttel arutelu Harta 12, erakondade ja vabakondade esindajate osalusel. Foto: Andres Haabu/pm/scanpix Baltics