EKI keelekool: solvamisest

Arvi Tavast Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Keeleteadlastel on keeruline osa võtta sõnade solvavuse üle käivatest vaidlustest, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast.

Kas sõna «neeger» on solvav? Kuna EKI sõnadega tegeleb, siis soovitakse meilt kindlat vastust ka niisugustele küsimustele. Keeleteadlased aga soovivad anda teaduslikult põhjendatud vastuseid. Vaatame, millised võimalused selleks on.

Solvamine kuulub keeleteaduses pragmaatika valdkonda. Pragmaatilisi märgendeid (nt «halvustav») esitatakse ka sõnastikes, mis annab pealtnäha lihtsa meetodi sõna solvavuse tuvastamiseks: vaatame sõnastikust järele. Tasub aga korraks mõelda, kuidas need märgendid sinna sõnastikku saavad.

Sõnastikke koostatakse tänapäeval korpuste põhjal, mis võimaldab keelereaalsust kirjeldada varasemast palju adekvaatsemalt. Solvavuse puhul tähendab korpusest lähtumine, et leksikograaf vaatab läbi kõnealuse sõna kasutusjuhud (või sagedama sõna korral mingi esinduslikuna tunduva valimi neist) ja loeb kokku, kui paljud sõna kasutustest on solvavad. Aga iga juhtumi solvavuse otsustab ta lihtsalt selle järgi, kuidas talle tundub. Teisele leksikograafile võib vabalt tunduda teisiti.

Sama kehtib ka suhtlejate endi kohta. Kõnelejal võib solvamise soov olla või mitte olla. Kuulaja võib sellest soovist aru saada või mitte, ja kui ta saab aru, siis võib tema arusaam kõneleja tegelikult plaanituga kokku langeda või mitte. Selle tagajärjel võib kuulaja solvuda või mitte. Ja lõpuks võib kuulaja oma emotsiooni endale teadvustada või mitte. Neid asju ei tea ega saa teada keegi peale asjaosaliste, kui nemadki.

Siit järeldub igasuguste (ka kohtu-) vaidluste mõttetus solvamise teemal. Ei ole üht üldist solvavust, eriti mitte sellist, mida saaks kõrvaltvaataja objektiivselt tuvastada. On pikk rodu suhtlejate meeleseisundeid, mis moodustavad päris suure hulga võimalikke kombinatsioone. Ei ole nii, et see sõna on solvav. Isegi nii mitte, et see sõna oli selles suhtlussituatsioonis solvav. Kõik, mis me teada saame, on, et sõna oli selles suhtlussituatsioonis solvav selle suhtleja jaoks. Ja selle üle pole mõtet vaielda, eksperdiarvamusi küsida vms, saab lihtsalt tolle suhtleja käest küsida.

Lisaks keel areneb, mille käigus tekib uusi tähendusi, sealhulgas solvavaid. Iga sõna (tähendust) on keegi kunagi kasutanud esimest korda. Kuidas me saame teada, et vaidlusalune kasutusjuht ei ole selle sõna uue, solvava tähenduse esimene kasutus?

Seega keeleteadus paraku ei oska pakkuda teaduslikku tuge sõnade solvavuse üle vaidlejatele. Loomulikult on olemas ka sõimusõnad, mis on peaaegu alati solvavad. Aga paraku on nii, et vaidlused tekivad just vähem selgetel juhtudel. Ja seal me aidata ei saa.