Arstide puudus Eestis seab elusid ohtu

Valga perearstid Valga haigla tervisekeskuse ruumides. Foto: Tiit Loim/Lõuna-Eesti Postimees

Koroonapandeemia juhtis tähelepanu sellele, et Eesti vajab rohkem meditsiinitöötajaid. Enim on puudus psühhiaatritest, sisehaiguste ja erakorralise meditsiini arstidest ning patoloogidest.

Lõuna-Eesti Haigla juhi Arvi Vaski sõnul tulid arstide ületunnid eriti selgelt esile Covid-19 tingimustes. Samas nentis Vask, et on hea, et leidub arste, kes on valmis vähemalt ajutiseltki suurema kui täiskoormusega töötama.

Eesti Arstide Liidu tegevjuht Katrin Rehemaa kinnitas eelnevat, öeldes, et pandeemia tõi arstide puuduse probleemi teravalt välja.

«Ühelt poolt on Covid-19 patsientide ravimise spetsiifika tõttu vaja rohkem tööjõudu, teiselt poolt on palju töötajaid haigestumise või isolatsiooni tõttu rivist välja langenud,» märkis ta. Epideemia ajal tuleb kolleege tihtilugu asendada. Aga kui arst haigestub, siis ei ole puudu mitte vaid üks arst, vaid lausa poolteist. Vastavalt sellele, milline oli tema töökoormus.

Arstide puudus tekitab meeleheidet

Grete Maria Neppo ootas neli kuud psühhiaatri vastuvõttu. Epideemiat selles otse süüdistada ei saa, sest arsti juurde registreeris ta end enne koroona tulekut. Tema sõnul on psühhiaatriline abi väga oluline. «Keskmine eestlane ei kipu väga arsti juurde minema. Minnakse alles siis, kui surm on silme ees, ja nii on kõikide haiguste ja muredega,» rääkis Neppo.

Neppo arvates on kõige kurvem see, et arstiabi otsitakse tavaliselt hetkel, kui olukord on juba niigi halb. «Kui sa oled juba nii meeleheitel, et psühhiaatri juurde minna, ja siis pead neli kuud ootama, siis selle aja jooksul võib palju muutuda,» rääkis ta ning lisas, et isegi kui inimene lõpuks arstile saab, võib selguda, et see konkreetne arst ei sobi. See tähendab aga, et abi saamine lükkub veelgi edasi.

Neppo, kes on aastaid noortega töötanud, tõi näite viie lapsega perekonnast, kus ühel lastest on mitmeid probleeme, millega ei ole tegeletud. «Kui vanematel ei ole aega temaga tegelemiseks, kodus pole kunagi vaikset hetke ega nurka, siis kuidas see laps hakkama saab? Kõik kannatab – tema enesehinnang, õpitulemused. Minu hinnangul on tal vaja nii psühhiaatrilist kui psühholoogilist abi, kuid see pole minu võimuses. Kui noor inimene täiskasvanuks saab ja ta pole abi saanud, siis me räägime tuhandetest töövõimetutest inimestest,» lausus Neppo.

Kerli (nimi muudetud, toimetusele teada) ootas samuti pikalt psühhiaatri juurde pääsemist. Asja tegi ebamugavaks see, et tüdruk elab Saaremaal, aga Kuressaares on arsti juurde saada eriti keeruline. Psühhiaater käib kord kuus, see aga tähendab, et järjekorda tuleb end väga kiirelt registreerida.

«Korra jäin helistamisega hiljaks ja kõik ajad olid sekunditega täis. Järgmist aega tuli mitu kuud oodata ning lisaks oldi vihane, miks ma ühe kuu vahele jätsin,» rääkis naine.

Psühhiaatrite puudus on probleem

Anne Kleinberg on psühhiaatrina töötanud 20 aastat. Ehkki praegu on psühhiaatria arstitudengite seas vähem populaarne ning residentuuri minnakse selles vallas vähem, peab Kleinberg eriala huvitavaks ja vaheldusrikkaks.

Kleinberg rääkis, et psühhiaatrite puudus on probleem, sest vaimse tervise probleemidega inimesi on palju, teadlikkus psüühikahäirete mõjust elukvaliteedile ja abi vajalikkusest kasvab aga järjest. «Ravimata psüühikahäire mõjutab negatiivselt haridustaset, tööalast edu, suhteid ja kehalist tervist,» põhjendab Kleinberg olukorra lahendamise vajalikkust.