Eimar Rahumaa: Twitteri-presidendi luul

Eimar Rahumaa Foto: Postimees

Üha rohkem analüüsitakse, kuidas on jõutud Ameerikas olukorrani, kus poliitilistest vastastest on saanud nii suured vaenlased, et nende ebaõnn on eheda rõõmu ja joovastuse allikas, kirjutab õigusteadlane Eimar Rahumaa. 

Kolmekuningapäev, päev, kui valitsejad tulnud Jeesuse juurde teda jumala pojana kummardama ja selle märgiks kingitusi tooma. 6. jaanuar 2021 pööras maailma pahupidi. Tuletame taas meelde. Mitu tundi valitses USA Kapitooliumi künkal täielik omavoli ja seadusetus: viis inimest sai surma, sealhulgas üks politseinik, seadusandjad põgenesid gaasimaskides keldrisse, lõhuti uksi ja aknaid, ajakirjanike varustust ja neid aeti taga otsekui metsloomi. Terve maailm nägi seda ekraanidelt ning oli jahmunud, paljud hirmust tardunud. USA riigipea lisas hagu juurde, rääkides, et ta armastab Kapitooliumi tungijaid, aga minge nüüd tasakesi koju.

Kõigile oli selge, et tänu Trumpi ässitamisele, säutsudele Twitteris, mida jälgisid 87 miljonit, tulid ta poolehoidjad kohale. Viimaseks piisaks oli presidendi ligi tunniajaline kõne Valge Maja ees, Kapitooliumi künkast paar kilomeetrit eemal, kus ta imetlusväärse kõnekunsti ja osavuse abil veenis kuulajaid, et nii me seda ei jäta, et vargust ei saa andestada. Samas tuleb juurdlustest välja, et ettevalmistusi, nagu T-särgid pealdisega «6. jaanuar – kodusõda!», kaikaid ja musti kombinesoone ning lippe ja loosungeid varuti varem. Transport, millega Washingtoni tuldi, telliti samuti juba eelmisel aastal. Meile siin võib see tunduda unenäo või kauge vaatemänguna, mis meisse ei puutu. Ent meenutagem, mida pressikonverentsil pärast märulit rääkis mõjukas vabariiklasest senaator Lindsey Graham, endine õhujõudude kolonel, mees, kes veel hiljuti oli Trumpi suur toetaja ja nõuandja.

Sündmust, mida pealinnas polnud nähtud pärast 1814. aastat, kui inglased paar aastat kestnud sõja käigus rüüstasid pealinna ja panid põlema nii Valge Maja kui Kapitooliumi. Õnneks tugevad vihmasajud säästsid hooneid maatasa maha põlemisest. Taastamiseks kulus paarkümmend aastat. Iga ameeriklane on seda koolis õppinud, ent mitte ise kogenud.