Esimese lennuga Suurbritanniasse

Ühendkuningriiki sõitmine on Brexiti ja koroona tõttu muutunud ebaharilikuks, samas on taevas Londoni kohal ikka sama sombune nagu vanadel headel aegadel. Ja pardid-luiged varmad sõbrustama kõigiga, kel neile midagi maitsvat varuks võib olla. Foto: Liis Talv

On aasta esimene päev. Uue alguse tunnet varjutab fakt, et justkui midagi poleks muutunud, ilm on ikka hall ja vihmane ning maailm on endiselt ärev tundmatuse ees. Helgemaks ei tee olemist ka aastavahetusöö lühikeseks jäänud unetunnid, mis end nüüd pidevate haigutustega meenutavad. Pärnu-Tallinna maanteed pole mu silmad eales varem päevasel ajal nii tühjana näinud. See-eest olen viimasel aastal korduvalt inimhõredaid nukraid lennujaamu näinud, nii ka sel korral. Ent mis siin imestada, kes see hulluke ikka praegusel ajal reisida tahab, eriti veel Londonisse. Keelati ju enne jõule põhimõtteliselt üleöö kõik lennud sellesse kuningriiki, kus uus, nakkavam koroonaviiruse vorm tuure üles võtab. Kui väike hääleke peas ebalevalt kõnelebki, et praegu pole kõige arukam aeg Suurbritanniasse sõitmiseks (pean saabuma päeval, mil jõustub Brexit), siis elu tahab elamist ning kui on vaja minna, siis tuleb minna.

Mul on kombeks mõelda, et kõik läheb hästi, vähemalt «päeva lõpuks». Nii ka täna, hinges on hea kindel tunne. Samas tean ju, et käes on segased ajad, seega jälgin ja analüüsin toimuvat erilise tähelepanelikkusega. Tallinna lennujaamas on kõik tavapärane. Tuleb läbida piirikontroll, kus keegi ei minu ega mu mitte-eestlasest kaaslase tulekute-minekute vastu huvi ei tunne. Lennujaamas on avatud vaid üksikud müügipunktid. Pärast piirikontrolli saab keha kinnitada vaid snäkimasina sisuga, mis meist siiski puutumata jääb. Loodame lennukis pakutavale, mille valik osutub aga ääretult piiratuks, justkui keegi poleks arvestanud, et lennuk sel päeval reisijaid teenindama peab. Ryan­airi pealelõunane lend Londoni lähedale Stanstedi lennujaama on aga kaks kolmandikku täis.

Huvitavaks peaks lugu minema pärast Suurbritanniasse maandumist, aga kõik kulgeb ootamatult sujuvalt, vähemalt täna ja meie jaoks. Esiteks, riiki sisenemiseks nõutavat QR-koodi, mille saab, täites reisijatele nõutava vormi (Passenger Locator Form), keegi näha ei taha. Nädalapäevad tagasi loetud veebiplakatilt, mis kõneles uutest tingimustest Suurbritanniasse reisimisel, sain teada, et tuleb tõestada tagasisõidupileti olemasolu. Minul pole. Keegi ei küsi ka. Hiljem ma seda plakatit enam ei leia ning teised infoallikad seda infot ei kinnita. Oli see vaid viirastus või muutunud info selles pea peale pööratud maailmas?