/nginx/o/2020/10/01/13383700t1hbe9a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/01/19/13584702t1hd6fe.jpg)
Looduskeskkonna üha halvenev olukord nõuab, et Eesti asuks taas säästva metsamajandamise kursile, kirjutab programmi Eesti Metsa Abiks koordinaator Mati Sepp.
Tellijale
Mati Sepp: hoolivus metsa suhtes (1)
Metsi majandades peab hoidma ökoloogilisi ja kultuurilisi väärtusi. Suures pildis on paljude metsameeste ja looduskaitseorganisatsioonide seisukohad selles asjas kattuvad ja pole kellegi huvides raiumist Eestis ära keelata.
Teemasse põhjalikumalt kaevudes tekivad aga kiiresti suured erimeelsused. Tihti on see tingitud sellest, et looduskaitsega tegelevate inimeste teaduslikke seisukohti ei kuulata, vaid naeruvääristatakse ilma sisusse süvenemata. Metsandussektor ja riigiametnikud on kohati võtnud lausa nii jõulise seisukoha, et looduskaitsjatega pole võimalik suhelda, kuna nad tahtvat «kõik ära keelata». See ei vasta loomulikult tõele.
Suur tüliõun looduskaitsjate ja metsaraie pooldajate vahel on asjaolu, et looduskaitsjad proovivad raiumist tagasi säästva metsamajandamise kursile juhtida. See omakorda vihastab praeguste raiemahtude pooldajaid, kes lähtuvad majanduslikest huvidest ja suhtuvad teaduslikesse faktidesse valivalt – isegi ajaloo meenutamine võib metsandussektorit tõsiselt ärritada.
Tasub siiski meenutada, et metsamehed ja metsandusega seotud ametnikud olid vabariigi algusaegadel suured looduskaitsjad, kellest peeti toona ka ühiskonnas lugu. 1990.–1996. a raiuti Eesti metsadest alla seitsme miljoni tihumeetri puitu aastas. Sellele järgnes üleraieperiood, mis kestis 1997–2003, küündides sajandivahetuse ümber isegi üle 12 miljoni tihumeetri aastas. Suure ühiskondliku vastuseisu tõttu hakkasid raiemahud alates 2004. a-st taas alanema, jäädes kuni 2010. a-ni alla kaheksa miljoni tihumeetri aastas.