Tuuli Põhjakas: pedofiiliat ei tohi õigustada

Tuuli Põhjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ainult täiskasvanud vastutavad laste seksuaalse väärkohtlemise ärahoidmise eest, kirjutab Tartu ülikooli filosoofiatudeng Tuuli Põhjakas.

Pedofiilia on pikka aega olnud kasutusel laste seksuaalse väärkohtlemise sünonüümina ning mõlemaid, nii pedofiiliat kui ka lapsepilastamist on aastaid diagnoositud kui psühholoogilise enesekontrolli järjepideva ebaõnnestumisega seotud häiret. Ometigi on kahel seisundil üks erinevus: isegi kui indiviid ei saa psühholoogilise paratamatuse tõttu valida, kas ta on pedofiil või mitte, saab ta valida, et ta ei oleks laste süstemaatiline seksuaalne väärkohtleja, millele rõhutakse sageli ka selleteemalistes debattides. Aga vaatamata sellele, et mittepraktiseeriv lapsepilastaja võib esmapilgul näida ühiskondlikult aktsepteeritavam, pole kummagi õigustamine ühiskondlikult aktsepteeritav käitumine.

Käsitluse alla tuleb kolm probleemi: pedofiilia, laste seksuaalne väärkohtlemine ja grooming ehk peibutamine (pedofiili tahtlik tegevus lapse ettevalmistamiseks, sageli internetivestluse/vestlusruumi kaudu, mille eesmärk on sooritada seksuaalkuritegu). Need on kõik samaväärselt probleemsed ja üks viib sageli teiseni. Lisamärkus: lapse all pean silmas kuni 12-aastast, teismelise all 13–18-aastast noorukit ning sealt edasi kõnelen täiskasvanutest.