:format(webp)/nginx/o/2021/01/18/13583394t1h475a.jpg)
Kreml on paarkümmend aastat tegelenud opositsiooni tasalülitamisega. Aleksei Navalnõi vangistamine on vaid järjekordne kild selles mustris. Kuid oma panuse sellesse on andnud ka lääneriigid, kelle reaalpoliitilised huvid on sageli põhimõtted üles kaalunud.
Navalnõi hiljutine ebaõnnestunud mürgitamiskatse küll ületas tavapärast retoorilist fooni ähvardustega peatada Nord Stream 2 ehitus. Kuid sedavõrd, kuidas Navalnõi tervenes, on ka selles näha raugemise märke.
Võib arvata, et Moskva kardab Navalnõid, sest too on kompromissitu ja oma karismaga võimeline rahvast mobiliseerima. Näiteks on ta üles kutsunud «nutikalt» hääletama – ükskõik kelle poolt, peaasi, et mitte Ühtse Venemaa poolt. Oma julguse ja oskusega sotsiaalmeediat vallata on ta kahtlemata Kremlile ebamugav vastane.
Seepärast on mõistetav, et Moskva jaoks olnuks kõige parem, kui Navalnõi oleks Saksamaale jäänudki. Venemaa avalikkusest ja poliitilisest elust eraldatuna oleks tal reaalne oht oma mõju kaotada. Eks ole see varem juhtunud teiste opositsionääridega, nagu kas või Garri Kasparov. Kodumaale naastes langetas Navalnõi põhimõttelise otsuse oma väärtustest lähtuvalt, mitte ei läinud lihtsama vastupanu teed.
Maailma reaktsioon tema vahistamisele oli ootuspärane. Amnesty International nimetas Navalnõi viivitamatult meelsusvangiks. Joe Bideni administratsiooni riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan teatas Twitteris: «Kremli rünnakud hr Navalnõi vastu pole mitte üksnes inimõiguste rikkumine, vaid ka solvang vene rahvale, kes soovib, et tema häält võetaks kuulda.» Järgnesid ka teiste riigijuhtide hukkamõistuavaldused, kaasa arvatud Balti välisministrite ühisavaldus.
On isegi kurioosne, kui Eesti välisminister teeb hukkamõistva avalduse, samas kui peaministriparteil Keskerakonnal on siiani leping Ühtse Venemaaga.
Kremli ametnikud soovitasid seepeale tegeleda pigem oma riigi siseasjadega ja Vene välisminister Sergei Lavrov nimetas neid reaktsioone katseks juhtida tähelepanu kõrvale lääne enda sügavalt sisemiselt kriisilt. Moskva suhtumine näitab, et poliitilistel avaldustel pole suuremat mõju.
Lääneriigid peaksid võtma eeskuju Navalnõist ja seisma oma põhimõtete eest, isegi kui sellega kaasneb majanduslikke ja diplomaatilisi riske. Üks selliseid oleks otsustavus Nord Stream 2 väljaehitamise peatamisel ja transatlantiline üksmeel selles küsimuses.
Tänases Postimehes kutsub kolumnist Edward Lucas demokraatlikke riike üles veelgi laiemate sanktsioonide rakendamisele Venemaa eliidi ja nende kaasosaliste suhtes: sulgema pangaarveid, võõrandama kinnisvara ja nõudma tõendeid varade soetamise aususe kohta. Survestada tuleks ka pankureid, raamatupidajaid ning juriste, kes Venemaa musta raha aitavad pesta ja läände liigutada.
Ka Eestis on võimalik teha midagi rohkemat kui vaid üleskutseid. On isegi kurioosne, kui Eesti välisminister teeb hukkamõistva avalduse, samas kui peaministriparteil Keskerakonnal on siiani leping Ühtse Venemaaga.
Olukord, kus üks pool valitsusest teeb suuresõnalisi avaldusi, samas kui teine pool jätkab koostööd, ei ole midagi vähemat kui silmakirjalik. Nüüd, uue valitsuse sünni ajal oleks põhjust teha kas või ükski põhimõtteline, väärtustest kantud otsus.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)