INTERVJUU ⟩ Raamat, mis mängib arhitektuuri ja muusika seosega

Arhitektuuri määratletakse enamasti ruumi loomisena, muusikas seevastu on tähtis aeg. Pärdi keskuse arhitekte huvitas selle määratluse ümberpööramine: kuidas võiks aja mõõde väljenduda arhitektuuris ja muusika ruumis? FOTOd: Tõnu Tunnel Foto: Tõnu Tunnel

Praegusel vaiksel endassevaatamise ajal on sobiv kätte võtta eelmise aasta lõpul Arvo Pärdi keskuse avaldatud raamat nende majast. Hispaania päritolu arhitektuuribüroo Nieto Sobejano kavandatud maja Laulasmaal on Eesti uuemas arhitektuuris üks erilisemaid, intiimne ja pühalik ühekorraga, tempel muusikale keset voogavat metsa.

Angelika Schneideri kujunduses soliidse väljanägemisega raamat annab seda vaimsust hästi edasi: siit leiab mitmekihilise mängu arhitektuuri ja muusika vahel, kus tekstilt fotodele, sealt edasi visanditele, joonistele ja noodikirjale hüpates tekib kindel rütm ja arusaam ülimalt estetiseeritud tervikust, plekituks lihvitud tervikust. Ei muusikat ega arhitektuuri ole võimalik sõnadesse tõlkida ning kummagi kunsti vormidele ja sümbolitele püüdlikult selgitusi anda on enamasti tüütu, nii on eelistatud rääkida sellest, mis tegelikult oluline. Rääkida abstraktsetest kategooriatest, nagu ilu, usk, vaikus, ruum ja heli, ning sellest, kuidas need aitavad meil inimene olla.

Teen raamatu ilmumise puhul videokõne Enrique Sobejanole, kes koos abikaasa Fuensanta Nietoga võitis 2014. aastal keskuse arhitektuurikonkursi ja on sellest ajast peale maja oma südames kandnud.