Art Johanson: retoorika hüperboolistumine

Art Johanson. Foto: Erakogu

Poliitilises retoorikas lihtsalt kasutatavad hüperboolid «vihakõne» ja «süvariik» ei kaota oma ebamäärasust, kirjutab sõjaajaloolane Art Johanson.

Kirjanduses kasutatakse vanakreeka keelest pärit sõna «hüperbool» kõnekujundi kohta, kui öeldut püütakse liialduse abil rõhutada, selle mõjukust suurendada. Matemaatikas nimetatakse selleks punktide hulka, mille iga punkti kauguste vahe on jääv suurus, ja kahel hüperboolil puuduvad ühised kokkupuutepunktid. Tegu on väga hea terminiga iseloomustamaks Eesti viimase kümnendi poliitilise maastiku retoorikat.

Meil on tekkinud uuskeel, mida mõistavad selle kasutajad, kuid ei mõista need, kelle kohta ühtesid või teisi väljendeid kasutatakse. Mõned näited hüperboolidest konservatiivselt ja liberaalselt teljelt, kus selgelt üksteist ei mõisteta: «vihakõne», «süvariik», mitmesugused äärmusluse-sildid jne. Nende väljendite kasutamine viitab tihtipeale kõneleja enda maailmavaatelisele lähtekohale ja hinnanguid jagatakse vastavalt kõneleja enda väärtushinnangutele. Lootus, et oponent mõistaks nende hüperboolide sisulist tähendust, on praktiliselt olematu. Kas me kujutaks ette, et keegi tunnistaks siiralt, et tema ongi vihakõneleja, või vastupidi, süvariigi esindaja, kes pidevalt struktuurides mahhineerib? Neist on saanud sõnakõlksud, mida kasutatakse, kui argumendid otsa saavad või tegelikku arutelu ei soovitagi.

Lisaks on neil väljenditel üks väga oluline ühisosa: nad on oma olemuselt ebamäärased ja seetõttu poliitilises retoorikas lihtsalt kasutatavad. Seega on loogiline, et nende abil kõnetatakse mitmeid poliitilisi sihtgruppe, keda kõnetab kas üks või teine hüperbool. Hüperbooli mõistmine sõltub puhtalt subjektist, kes seda kasutab, ja objektist, kellele see suunatud on: kui teda kõnetab vastavalt «vihakõne» või «süvariik», siis ta mõistab vastavalt oma arusaamisele, kuid see ei vähenda väljendi ebamäärasust.