Alan Abramowitz kirjutas raamatus «Kaduv keskmine» (2010), et USA poliitikat ei iseloomusta juba ammu asukoht vasak-parem-teljel, vaid kodanike poliitiline kaasatus või selle puudumine. Seisukohtade äärmusesse kaldumist soodustab kõige rohkem mõlema poliitilise eliidi ja valijate kuulumine erinevatesse varjatud hõimudesse. Neil hõimudel on omad sümbolid, rituaalid ja isegi riietus, mis Abramowitzi arvates võib tänu valikute lihtsusele ja arusaadavusele suurendada inimeste huvi poliitika vastu ning isegi kasvatada nende valimisaktiivsust. Kuid enamik vaatlejaid näeb hõimudesse jagunemises identiteedil põhinevate poliitikate tekkimist.
Identiteedipoliitikast kõneldakse siis, kui valijad ei hääleta enam mitte niivõrd poliitiliste erakondade või ideoloogiate poolt, vaid eelistused tehakse etniliste, rassiliste või kultuuriliste tunnuste alusel. Kui pool sajandit tagasi kasvas valimisdemokraatiate arv maailmas 35-lt rohkem kui 110-le, kuulutas USA politoloog Francis Fukuyama ajaloo lõppu. Kuid paljudes maades, sealhulgas majanduslikult edukates, suurenes demokraatiast hoolimata või just selle tõttu majanduslik ebavõrdsus. Ajaloo lõpp terendas vaid ühele osale ühiskonnast. Vaestele, rõhututele ja ennast ühiskonnast väljaheidetuna tundvatele ei tundu majanduslikud või ideoloogilised lubadused realistlikud. Perspektiivi asemel – näiteks jõuda viie Euroopa kõige rikkama riigi hulka – tundub olulisem olevat hoida maa immigrantide eest lukus ja kaitsta traditsioonilisi pereväärtusi maal, kus lahutuste arv on üks maailma suuremaid.
/nginx/o/2014/10/17/3438665t1h5547.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/01/15/13578588t1h0ada.jpg)