AK ⟩ Enesetappe saab ära hoida, kui õigel ajal ja teadmistepõhiselt sekkuda

Suitsiidimõtetega inimest ei tohiks jätta üksi. Foto: Mitar Gavric / PantherMedia / Scanpix

Äsja ilmus Eesti suitsidoloogia tippteadmisi koondav raamat «Advancing Suicide Research» («Enesetappude uurimise edendamine», Hogrefe, 2021). Eesti suitsiidikäitumise uurijad, raamatu kaasautorid, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) teadlased, Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik, Tallinna Ülikooli professor Merike Sisask ja rahvastikuteaduse doktor Peeter Värnik valgustavad raamatu teemasid ja küsimusi lähemalt, sealhulgas ka enesetappude ärahoidmist: võimalikke sekkumisi, mis on olnud tulemuslikud.

Missugused on globaalsed suitsiiditrendid praegu?

Peeter Värnik: Kui WHO 2014. aastal avaldas hetke parimat teadmist sisaldava kokkuvõtte, mille koostamisel osales ka ERSI, siis on näha, et maailmas on enesetappe vähemaks jäänud: 2012. ja 2000. aasta võrdluses oli kahes kolmandikus riikidest suitsiidikordaja langenud.

Maailmas sureb suitsiidi tagajärjel aastas umbes 800 000 inimest, neist kolmveerand madala ja keskmise sissetulekuga riikides. Kõige kõrgemad suitsiidikordajad on seal sageli hoopiski 20–30-aastaste hulgas.

Missugused on enesetappude suuremad universaalsed riskitegurid?

Merike Sisask: Suitsiidikäitumise mõjutegurid on kahesugused: kaitsetegurid ja riskitegurid. Laste ja noorte puhul on head ja toetavad peresuhted universaalne kaitsetegur nii suitsiidikäitumise kui muu riskikäitumise ennetamisel. Halvasti toimivad peresuhted, ebapiisav vanemlik hoolitsus ja sagedased tülid perekonnas aga on riskitegur.

Enesetappusid uuritakse, et neid ära hoida. Mida tähendab psühholoogiline autopsia?

Airi Värnik: Psühholoogiline autopsia (lahang) on surmajärgne ekspertiis, kus lahkunut puudutavate materjalide koondamisel ja temaga seotud inimeste intervjueerimisel saadud andmetest rekonstrueeritakse suitsiidiohvri elukäik ja surma üksikasjad.

Termin «psühholoogiline autopsia» ja uuringu protseduur on pärit Los Angelese suitsidoloogilt Edwin Shneidmanilt möödunud sajandi kuuekümnendatest. Seda kasutati algselt arvatava suitsiidi puhul, et välistada surma põhjusena õnnetusjuhtum, mõrv või loomulik surm. Praegu on see suitsidoloogias kindlalt kasutusel olev, palju võimalusi andev töömahukas, kulukas ja eetiliselt tundlik meetod.