Tarmo Tedre vangid, joodikud ja vargad

Tarmo Teder Foto: Peeter Langovits

Tarmo Tedre raamatut «Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad» lugedes kerkivad silme ette kõik kolm kategooriat. Autor kujutab neid mahlakaid sõnu kokku hoidmata, tehes seda täiesti realistlikus vormis, kuni lugejal kaob tegelikkusega side. Sest minategelane Jaan ja ühiskond avastavad omavahelises koosmõjus absurditaju.

Seda raamatut saab lugeda põnevikuna, seda saab lugeda ühe inimese hingeotsinguna, seda saab lugeda millegi parema poole püüdlusena, mis jääbki avastamata. See on tahumatult kirjutatud raamat oma elegantsuses. Siin saab katlakütja kokku filosoofiga, kes on ta ise, seda veel aimamata. Siin kohtab Mõtuse Jaan 1980. aastate alguse Tartu tegelasi, kes osalt läksid kinni poliitilise tegevuse tõttu, teisalt aga humanitaarkriminaalidena. Vargused, joodiklus. Mõtuse Jaani enda moraalne kreedo jääbki avamatuks, mis on hea. Muidu poleks lahtimõistatusruumi.