Hercule Poirot tegutseb jälle, sedapuhku ilma Agatha Christieta

David Suchet Hercule Poirot’ rollis. Foto: Rights Managed/LONDON WEEKEND TELEVISION (LWT)

Mõrv – olemas. Ohver – olemas. Mõrvar – olemas. Motiiv – olemas. Luksuslik maamaja – olemas. Piiratud arv kahtlusaluseid – olemas. Saladustest vaevatud perekond – olemas. Laip kamina ees – olemas. Hercule Poirot – olemas. Kuid miks siis…?

«Kingfisher Hilli mõrvad» on neljas Poirot’ romaan, mille on Agatha Christie pärandifondi heakskiidul kirja pannud rahvusvaheliselt tunnustatud briti kirjanik ja poeet Sophie Hannah (1971). Eelnevalt on samas sarjas ilmunud «Monogrammimõrvad», «Suletud kirst» ja «Kolme neljandiku mõistatus».

Krimisõber suhtub alati ettevaatlikult vanade ja heade, südamesse pugenud tegelaste taaselustamisse uute autorite poolt. Belglasest härrasmees-detektiivi Poirot’ puhul annab kujutlusvõimele veel hoogu juurde suurepärane briti näitleja David Suchet, kelle karjääri üheks suuremaks rolliks võibki pidada Christie säravaimat ja erakordseimat tegelast – Suchet on talle seitsmekümnes telefilmis («Agatha Christie’s Poirot», 1989–2013, 13 hooaega) andnud nii näo kui ka eksimatult äratuntavad maneerid.

Hannah’ Poirot-lugusid jutustab kolmekümnendate eluaastate alguses olev Scotland Yardi uurija Edward Catchpool, kes nimetab end detektiivi sõbraks, olles temaga kohtunud esimest korda alles 1928. aasta lõpus («Monogrammimõrvad»). Tahtmatult meenuvad siinkohal Poirot’ lahutamatu kaaslane ja tema lugude jutustaja kapten Hastings ning legendaarne Scotland Yardi inspektor Japp, nooruke Catchpool näib olevat justkui neist kahest kokku sulatatud tegelane.

Romaani «Kingfisher Hilli mõrvad» tegevus toimub 1931. aasta veebruaris, Richard Devonport palkab Poirot’ uurima oma venna Franki mõrva, milles on end süüdi tunnistanud viimase kihlatu Helen. Jõuka Devonportide pere liikmed ja neil külas olevad sõbrad käituvad kummaliselt, kaunitarist peretütar Daisy mängib ümbritsevate inimestega imelikke mõttemänge, püüdes ühtlasi Poirot’le järjekindlalt kohta kätte näidata, samas olles selles tegevuses võrdlemisi saamatu.