Jutukogu, mis kulub käes nagu krõpsupakk

Ärimees ja kirjanik Armin Kõomägi 2009. aastal eelhipsterliku Kalamaja elu tuiksoonel. Foto: Mihkel Maripuu

Selles viisis, kuidas ­Armin Kõomägi – aastaid Eesti rikkaimate inimeste esisajasse kuulunud suurettevõtja – poolteist kümnendit tagasi suhteliselt suure pauguga «suurde» eesti kirjandusse tuli, oli minu jaoks midagi võluvalt huligaanset. Suurärimees hakkab kirjanikuks – tule jumal appi (kui tsiteerida tollast peaministrit)! Sellised asjad raputavad maailmakorda ning lõhuvad stereotüüpe, mille lõhkumine pole pealtnäha justkui kellegi huvides.

Mõistagi võib iga kröösus kirjutada ja oma kirjutatut avaldada, kuid tal pole justkui moraalset õigust kirjutada hästi ning isikupäraselt. Inimene, kes ühtaegu teenib ja valitseb kapitali, ei tohiks olla muusade lähikontaktne. Loomingulises liinis on tal lubatud üksnes läbi kukkuda. Kirjandusliku geniaalsuse eelduseks on ikka olnud õilis vaesus, ainelisest kitsikusest tõukuvad kannatused, materiaalse maailma tundlikult ja traagiliselt tajutud ahistus ning ebaõiglus. Levinud arusaama järgi on vaimu suurus pöördvõrdeline rahakoti omaga.

Mida teab rikkusest tuimastatud meeltega inimene üldse «tegelikust» elust, inimhinge «tõelisest» avarusest, selle kõrgusest ja sügavusest? Pealegi peaks raha, mida Kõomäel Äripäeva iga-aastase rikaste edetabeli andmetel jagub, vabastama ta kõigist loovintelligentide seas levinud kompleksidest (nagu nt rahuldamatu edevus ning vaibumatu enesetõestusvajadus). Millest on sellisel inimesel üldse kirjutada? Ja kuidas ta küll viitsib ning aega leiab?

Vähemalt viitsimisest pole Kõomäel seni puudust olnud. Lisaks kolmele romaanile – «Pagejad» (2009), «Hea firma» (2011) ja «Lui Vutoon» (2015) – on ta avaldanud koguni viis lühiproosakogu: «Amatöör» (2005), «Nägu, mis jäi üle» (2006), «Minu Mustamäe» (2013), «Minu erootika saladus» (2017, ilmunud 2019 uuesti pealkirjaga «Kahjur») ja «Perifeeria kangelased» (2020). Neist viimane ilmus läinud aastal kõigest paar kuud pärast Kõomäe 51. sünnipäeva.

Spordikategooriates ja -žargoonis võiks väita, et Kõomägi oli mullu eesti lühiproosa valitsev meister ja tiitlikaitsja – tema lühipala «Goglomov» võitis 2018. aastal Friedebert Tuglase nimelise novelliauhinna ning 2019. aastal August Gailiti nimelise novelliauhinna. Ning seega olid laiade lugejamasside ootused uuele jutukogule kindlasti kõrged.

Söandan pakkuda, et uus teos ei valmista pettumust ühelegi Kõomäe talendi austajale. Nii stiili kui ka sisu poolest on siin ikka suhteliselt sama kraam, mis jõudnud tema käe läbi raamatukaante vahele ka varem. Üksnes lugude formaat on pisut teine. Autor on seadnud endale senisest erineva lähteülesande, püüdes mahutada iga üksikloo 1000 sõna sisse. Trükituna võtab igaüks neist enda alla keskeltläbi kolm raamatulehekülge. Päris miniatuurideks neid nimetada ei saa, kuid «õiget» jutustuse ja novelli mõõtu nad ka välja ei anna ega kanna. Neist mitu mõjub följetonina (iseäranis «Hetero», «Jäämägi» ja «Perepuhkus»).