Juhtkiri ⟩ Raha peseb haavad

Päeva karikatuur 14.01 Foto: Urmas Nemvalts

• Korruptsioonikahtlustus pole vähendanud Keskerakonna valitsuskõlbulikkust
• Suurärimeeste annetuste võimalikke tagamaid ei nähta probleemina
• Süüdimõistmisel ähvardab erakonda vaid trahv, mis kaetakse uute annetustega

Elame kummalises maailmas. Mõned tunnid pärast seda, kui prokuratuur Keskerakonnale korruptsioonikuriteos kahtlustuse esitas, astus Jüri Ratase valitsus tagasi. Järgmisel keskpäeval oli erakond nagu fööniks tuhast tõusnud ja tagasi poliitilises mängus.

Erakonna nimel peab läbirääkimisi napi kuu aja eest avalike vahendite väärkasutamise tõttu tagasi astunud endine haridusminister Mailis Reps, kes ütleb, et neile sobiks kõige paremini olla uues valitsuses koos Isamaaga. Kummaline pole see, et ta sellise enesestmõistetavusega kõneleb, küllap on pidevad kohtuasjad, süüdimõistmised ja tagasiastumised keskerakondlastele paksu naha kasvatanud.

Kummaline on see, et niihästi teised erakonnad kui ka poliitikakommentaatorid peavad Keskerakonna kaasamist uude valitsuskoalitsiooni täiesti arvestatavaks võimaluseks, hoolimata sellest, et erakonnal on juba kehtiv tingimisi kriminaalkaristus ja uus süüdistus on õhus.

Midagi on mäda selles, kuidas ühiskond suhtub erakondade korruptsiooni. Kui samas juhtumis kahtlustuse saanud eraisikud peeti kinni, võidakse võtta vahi alla ja süüdimõistmisel ähvardaks neid mitmeaastane reaalne vanglakaristus, rääkimata maine hävimisest, siis erakonnaga ei juhtu praktiliselt mitte midagi peale rahatrahvi. Ja seda alles pärast süüdimõistmist.

Aga mis teeb tuul müürile või rahatrahv erakonnale? Kui kokku lugeda kõik need miljonid, mida Eesti suurärimehed aastate jooksul kõigile vähegi mõjukatele erakondadele on annetanud, siis on selge, et rahapuudust, vähemalt praeguste rahastamisreeglite juures, kannatada ei tule. Isegi kui mõnikord paistavad traagelniidid raha ja poliitiliste otsuste vahel välja, on sissekukkumised harvad ja uued annetused siluvad ära eelmiste trahvide tekitatud haavad.

Isegi kui mõnikord paistavad traagelniidid raha ja poliitiliste otsuste vahel välja, on sissekukkumised harvad ja uued annetused siluvad ära eelmiste trahvide tekitatud haavad.

Kurb on see, et oleme sellega harjunud, ja tundub, et ka leppinud. Kuigi aastaid meie erakondi heldelt rahastanud ärimehele esitatakse järjekordne kahtlustus korruptsioonis, ei küsita häälekalt, kui puhtad on lood tema varasemate annetustega. Või millised on seosed teiste suurannetajate äriliste huvidega poliitikas.

Kui mingit sentimenti ühiskonnas tunda on, siis kergendust, et see kahtlustus tuli nii õigel ajal ja aitas riigikogu välja destruktiivseks kujunenud laupkokkupõrkest. Sama väljendas ka peaminister Jüri Ratase naeratav nägu pärast valitsuse tagasiastumisteate viimist presidendile. Selle asemel et olla muserdatud tõsise korruptsioonikahtlustuse pärast, mis Keskerakonnale on taas esitatud.

Isegi kui kahtlustus tõi leevenduse poliitilisele tupikseisule, näitab poliitteatri praktiliselt katkestuseta jätkumine, et sisuliselt ei ole kellelgi vahejuhtumist sooja ega külma. Ei anna Reformierakond kahtlustusele moraalset hinnangut, välistades Keskerakonna kaasamise nende moodustatavasse valitsusse, ei anna moraalset hinnangut Reformierakonna pragmaatilisusele ka avalikkus. Plaks ja parem käsi, vahetus.

Lisaks sellele, et säärane suhtumine näitab ükskõiksust korruptsiooni suhtes, vähendab see kindlasti ka prokuratuuri ja õiguskaitseorganite autoriteeti, kelle tegevus toob kaasa küll poliitilisi tagajärgi, ja võibolla ka juriidilisi, kuid mitte moraalseid.