Cornelia Kangur: traditsioone austav ühiskond on õnnelikum ühiskond

Cornelia Kangur Foto: Erakogu

Muudatuste elluviimiseks üritatakse sageli laiendada isiklikke kogemusi riigi tasandile, kuid selline lähenemine ei võta arvesse traditsioonide kujunemise põhjusi ega ajalugu. Suures pildis ei tohiks olla küsimus selles, milline on kellegi isiklik arvamus, seksuaalne sättumus või peremudel. Küsimus on selles, kuidas me suhtume väljakujunenud tavadesse ning milliseid traditsioone võiksime hoida oma riigis.

Traditsioon (või ka tava või komme) on inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi, näiteks sündmuse või kommete kordumist ehk järjepidevust. Kuigi traditsioon on aja ja ruumiga piiratud mõiste, on ühes kultuuriruumis viibivatel inimestel üldiselt sarnased traditsioonid.

Sotsioloogilisest vaatepunktist annab ühiselt omaks võetud traditsioon ühiskonnaliikmetele teatava normi, mida täidetakse ühiselus vabatahtlikult. On traditsioone, mille aeg on «pühaks» muutnud. Pühaduse mõiste kui niisugune on ilmselt paljude jaoks meist tänasel päeval kaugeks jäänud. Sellegipoolest püüame kinni pidada sotsiaalsetest kokkulepetest kui kogukonda kuulumise hea tahte märgist.