Tiit Tammaru: Eesti rahvusriik rändeajastul

Tiit Tammaru. Foto: Tairo Lutter

Eesti ei pea sõltuma tööjõu sisserändest, kui panustada siin elavate inimeste lõimumisse, kirjutab RITA-rände projektijuht TÜ professor akadeemik Tiit Tammaru.

Eesti nagu kogu Euroopa on jõudnud oma arengus rändesõltuvuse ajastusse. Rändesõltuvust tõlgendatakse sageli kitsalt: ühiskonnas on vaja teha ära teatud tööd ning kuna tööealiste inimeste arv väheneb, on lahenduseks puudu jäävate töökäte sisseränne. Viimased kolm aastat on teadusrühmad Eesti ülikoolidest RITA-rände projekti raames analüüsinud, mida tähendab rändesõltuvus Eestile. Tulemuseks on visioonid Eesti rände- ja lõimumispoliitika alustest ning ühtsest Eesti koolist, samuti mitu väga praktilist tööriista, millele saavad oma töös toetuda nii poliitikakujundajad kui ka õpetajad klassiruumis.

2017. aastal ilmunud Eesti inimarengu aruanne tõi välja, et rahvastiku arvu vähenemist on võimalik kompenseerida sündimuse suurendamise ja sisserändega. RITA-rände projekti analüüsid näitavad, et Eesti ei ole oma arengus jõudnud rändesõltuvusse selle kitsas tõlgenduses. Tõsi on see, et tööturul on tööealiste inimeste arvu langusest tingitud pinged, mis pitsitavad tööandjaid tugevalt. Samuti on arusaadav, et poliitikud mõtlevad hoolega selle üle, kust tuleb riigieelarve tulupool. Lahendused tööturu pingetele ja tulevasele maksutulule pole aga ilmtingimata seotud töötajate arvu ning seda toetava sisserändega, mida näitab pilk minevikku: ei töötavate inimeste arv ega maksutulu ole Eestis vähenenud, hoolimata ulatuslikust väljarändest ja tööealiste inimeste arvu vähenemisest viimastel aastakümnetel.

Võimalusi tööealiste inimeste arvu kahanemist tasakaalustada on endiselt mitu, olgu näiteks see, kui suudame kõikide Eestis elavate inimeste tööturul osalemise määra tõsta samale tasemele eestlastega. Oluline pole aga vaid töötajate arv, vaid see, missuguseid töid tehakse. Tööturg on pidevas muutuses ning seda iseloomustavad automatiseerimine ja vajadus targemate töötajate järele, mis tähendab lihtsustatult öeldes seda, et töökäsi on tööturul vaja järjest vähem ning teadmisi järjest rohkem. Seega on oluline, et poliitika, sh rände- ja lõimumispoliitika, aitaks kaasa Eesti elanike oskuste ja teadmiste kasvule.