Tõsta käed üles ja naerata

Meeril (Kadri Lepp) ja Toomasel (Ott Sepp) on õnnelikuks eluks justkui kõik olemas, kuid sellegipoolest kooselu samamoodi enam jätkata ei saa. FOTO: Gabriela Urm Foto: Gabriela Urm

On vist jäänud märkamata teatrilooline tõik, et 2. oktoobril mängiti Soome näitekirjaniku ja lavastaja Antti Mikkola loomingut kahel Eesti laval korraga. Tallinna Linnateatris toimus Mikkola lavastuse «Macbeth» viimane etendus ja Ugala väikeses saalis tema näidendi «Sorri, ei saa aidata» esietendus.

Soomlased oskavad kujutada oma ängi võllahuumori kaudu, irooniat ja empaatiat veidraks känkraks kokku sulatada. Tanel Ingile lavastajana sobib valusnaljakas ja osavõtlik inimloomuse paotamise laad. «Sorri, ei saa aidata» on Ingi viies lavastus, neist neli pärit soome nüüdisdramaturgiast, eelnesid Sirkku Peltola «Väike raha» (2011) ja «Erakordselt heatahtlik mees» (2016) ning Kati Kaartineni «Amalia» (2015). Aga ka Ingi seni ainus suure saali lavastus, Urmas Lennuki «Meistrite liiga» (2019) on huumori stiililt soome lugudega üsnagi võrreldav. Kõiki neid lavamaailmu liidab nn luuser-inimese teema. «Sorri, ei saa aidata» on situatsioonides vast kõige drastilisem, traagika ja koomika vaekaalud õõtsuvad eriti hoogsalt.

Vabastav iroonia ja absurd

Külalisnäitleja Ott Sepp on peaossa õnnestunud valik. Peategelane Toomas Ilmari usaldab publikule oma hingekriisi loo. Tema pihtimust raamiv mustvalge koduvideo surmast (videokujundaja Margo Siimon) mõjub esiotsa ehmatavalt. Eks see olegi julmalt prohvetlik, ehkki enesepilklik vaade keskealise mehe lähitulevikku, loo kulgedes laieneb too prognoos ka naistele. Ott Sepa rollisarmis aimub tossikese pehmust ja lapselikku puhtsüdamlikkust, ent see on vaid pealispind. Köitvaks muudab lavaelu distantseerumise varjundirikkus, soojadest toonidest teravama läbinägelikkuseni. Üleminekud oma elu vaatlemisest elukaoses rapsimiseni on kurbnaljakad ja haprad. Näiteks tabav viiv teise vaatuse alguses, kui Toomas Ilmar viskab väikse nalja anonüümsete alkohoolikute aadressil ja kohkub kohe, et ega ta ometi kedagi saalis ei solvanud. Ilmekas nüke, kuis nüüdisaja jaburuseni kruvitud poliitkorrektsus hävitab huumori(meele).

Tarvo Vridolin mängib Toomase venda Anterot absurditajuga, nappide intonatsiooni- ja ilmepuäntidega. Antero pühendub maalikunstnikuna oma teemale, tema talenti annaks tõlgendada nii- või naamoodi. Üht Antero maali näeme oma ihusilmaga, pilt on esteetiline, tekib assotsiatsioon ühe eesti kunstniku loominguga.

Jaanus Laagrikülli kujunduse liikuvad vaheseinad annavad Ugala väikesele lavale sügavusmõõtme, sujuvad pildivahetused ja klaustrofoobilised (hinge)tsoonid.

Vennakeste elusaatustes selgitab nii mõndagi nende hiljuti leseks jäänud ema jõuline sekkumine. Terje Pennie saab hoobilt publiku lemmikuks, esietendusel saatsid tema etteasteid homeeriline naer ja väljateenitud vaheaplausid. Ema monoloogid on jaburad ja ägedad, Pennie vahendab neid stiilipuhta bravuuri ja maitseka sõgedusega. Kuni viited ema lähenevale seniilsusele keeravad rollile veel ühe vindi peale.