Erilises õhkkonnas sündinud plaat

Erkki-Sven Tüür elab suurema osa aastast Hiiumaal, seda olulisem oli talle inspireerivate muusikutega maailma eri paigus suhtlemine. «Alates möödunud kevadest on see pool mu elust pausi peal ja see ei inspireeri mind mitte mingil kombel,» tunnistab helilooja. Foto: Remo Tõnismäe

Kui paluda Erkki-Sven Tüüril vastata, mis on eelmise aasta lõpus ilmunud plaadi «Lost Prayers» juures võrreldes tema varasemate teoste salvestustega eriline, siis vastab helilooja: «Küllap see, et siit saab teatud ülevaate ühe helilooja muusikalises mõtlemises toimunud arengutest kahe viimase kümnendi jooksul, ja seda just läbi kammerliku prisma. Kirjutan ju peamiselt suurele sümfooniaorkestrile.» Koostöös hinnatud plaadifirmaga ECM ilmunud «Lost Prayersil» kõlavad aga Tüüri kammerteosed: «Fata Morgana», «Synergie», «Lost Prayers» ja «Lichttürme».

Olete öelnud, et Manfred Eicher on juba mõnda aega soovinud salvestada plaati teie loodud kammermuusikaga, aga alles pärast «Lichttürmet» (2017) jõudsite veendumusele, et nüüd on selleks õige aeg. Miks nii?

Mu arusaamine sellest, mis teeb ühest albumist kunstilise terviku, langeb kokku Eicheri ja ECMi hoiakuga ses vallas. Ühel plaadil kõlavad teosed peavad teineteist parajal määral täiendama ja samas looma mingi kõlalise ühtsuse.