Vanarahvas ütles targasti, et kurja pole tarvis karja kutsuda. Teame, et nii hunti kui kuradit kutsuti mitmel teisel viisil, et vältida kardetava nime väljaütlemist. Seda kommet võib pidada ebausuks, kuid minu meelest on selles tubli annus kainet hoiakut tõmmata piir enda ja ebameeldivate tegelaste vahele, keda me külla kutsuda ei soovi. Tõepoolest, teatud teemasid ei peakski avalikus arutelus avama, sest neist ka kõige ebatõenäolisemad võivad ühel hetkel realiseeruda. Teatud asju – nimetage seda siis mustaks maagiaks või kuidas iganes – pidas vanarahvas targemaks mitte näppida, sest tavaliselt võtab kratt peremehe üle võimust.
Peatoimetaja Mart Raudsaar: parlamentarism on väärikate privileeg (4)
Kuid mis toimub praegu riigikogus? Abielureferendumi eelnõule teeb opositsioon muudatusettepanekuid, mis küsivad järgmist: (a) Kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu? (b) Kas Eesti peaks lahkuma EList? (c) Kas Eesti peaks lahkuma NATOst? Jne. jne.
Millegi sõnastamine on juba tee teoni, ehkki tegu ei pruugi veel järgneda. See selleks, minu meelest näitab riigikogus toimuv rahvaesindajate täielikku moraalset pankrotti. Rahva raha eest mängitakse lihtsalt lolli. Asjaolu, et opositsioon soovib sel viisil kritiseerida abielureferendumit, ei vähenda valitud meetodite rumalust. Vabandust, aga ma ei saa toimuvat iseloomustada kuidagi teisiti. Komejandi asemel tuleks rääkida asjast ja tuua välja oma alternatiivsed, tõsiseltvõetavad ettepanekud ning kui sellele järgnebki kaotus, siis kaotada väärikalt, sest selles peitub alge uueks tõusuks. Samasugune väärikuse nõue (võita väärikalt ja suuremeelselt) kehtib koalitsiooni ja tema nimetatud komisjoniesimeeste kohta. Komisjoniliikmete kabinetist väljakihutamine ja vaigistamine ei ole väärikas.