Mari Klein: näilise kaasamise klaassein

Mari Klein. Foto: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS

Paar nädalat tagasi kirjutas Rea Sepping, kuidas koheldi üksikut metsakaitsjat RMK kaasamiskoosolekul. See lugu oli alandatud hinge haavunud alatooniga, mida kasutab inimene, kes äkki mõistab, et õiglus on vaid näiline ja kohust täidetakse vaid vormi pärast. Et sisu ei huvita tegelikult kedagi, sest otsused tehakse kõrgemal ja on juba ammuilma valmis.

Võib-olla ei oleks ma sellele nii palju tähelepanu pööranud, kui mul ei oleks tekkinud déjà-vu tunnet. Viis aastat tagasi, pärast kohtumist mureliku linnakodanikuna ühes pealinna ametis laua ümber istuva seitsme asjamehega, kirjutasin ühes teises ajalehes nii: «… meie vestlus oleks võinud areneda hoopis teistsuguseks. Vähemalt näiliselt selliseks, mis näidanuks, et neid huvitab meie seisukoht. Sisuliselt selliseks, et me oleksime saanud laskuda konstruktiivsesse arutellu meie vajaduste üle.» (Õpetajate Leht, 9.10.2015)

Aga selle asemel, et meid kuulata, meie murest huvituda, oli üks neist, kõige staažikam ja arrogantsem, juba eos võtnud hoiaku, mis ei võimaldanud seda teha ka teistel, kel oleks selleks (nii mõistmiseks kui lahenduse leidmiseks) võinud olla võimekust. Nähtamatud valjad kammitsesid kõiki, kes ei saanud kõrgemale kolleegile vastu hakata ja lõid pilgu maha või põrnitsesid erakordse huviga seinal olevat täpikest, kuulates, kuidas korpulentne linnaisa naudib endast pea poole nooremate naisolevuste nöökimist.