Eestis võib täheldada viimasel ajal mõningast kompetentsi puudumist perevägivalla teemal, kirjutab Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai.
Iris Pettai: lähenemine perevägivallale vajab muutmist
OECD 2019. aasta uuringust selgub, et 20 protsenti ehk iga viies Eestis elav naine on oma elu jooksul (alates 15. eluaastast) kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda, mis tähendab Eestile ELis 16. kohta. ELi tipus on kolm riiki: Taani (kus naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda 32%), Läti (32%) ja Soome (30%). Austrias, Horvaatias, Poolas, Sloveenias ja Hispaanias on ELi naistel kõige vähem vägivallakogemusi – 13 protsendil. Meie naabritest on Leedus vägivalda kogenud iga neljas ja Venemaal iga viies naine.
Kuidas suhtuda arvusse 20 protsenti? Kogu maailma mastaabis on OECD 2019. aasta uuringu andmetel Eesti naistele suhteliselt turvaline riik, võrreldes maailma tipus olevate riikidega, nagu Pakistan (kus enamik naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda – 85%), Senegal (78%), Afganistan (68%) jt. Neid riike hindab OECD väheturvaliseks ja naistele ohtlikuks. Need on riigid, kus naistel on oluliselt vähem inimõigusi kui meestel. Samuti on nende riikide puhul tavaline, et valdav osa naistest ise aktsepteerib oma vägivaldset kohtlemist ja leiab, et on olukordi, kus naine on peksu ära teeninud.
Eestis on vaid 2 protsenti naistest ja 8 protsenti meestest nõus seisukohaga, et on olukordi, kus naine on peksu ära teeninud, 6 protsenti naistest ja 11 protsenti meestest on vastanud «raske öelda» (Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2020. aasta uuringu andmetel), mis peaks näitama üsna selget eitavat suhtumist naiste peksmisesse. Kuidas on siis ikkagi võimalik, et nii suur osakaal naisi, iga viies, on meil kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda? Ehk on tegemist varjatud vägivalla aktsepteerimisega ja teatud juhtudel ollakse vägivalla kasutamisega siiski ka nõus ja õigustatakse selle toimumist?