Kahjuks ei ole meil siin kodumaal seda teemat ülemäära tähtsustatud, sest selle aja jooksul pole riik suutnud eraldada raha teadlastele, et nad sekveneeriksid viiruse olemasolu Eestis. Üks asi on reageerimise kiirus ja teine piisava tahte puudumine, et läbi bürokraatliku kadalipu tagada raha suunamine sinna, kus seda hädasti vaja läheb.
Kindlasti ei ole tegemist odava uuringuga, sest ainuüksi ühe isolaadi sekveneerimine läheb maksma ligi 1000 eurot. Ometi tasuks see protseduur ennast ära, sest vastutasuks saaksime uut tüüpi viiruse levikut paremini kaardistada. Nii oskaksime hinnata võimalikke ohtusid kui ka seda, kas on vaja rakendada täiendavaid piiranguid.
Kindlasti ei saa öelda, et Eestis ei tehta piisavalt seiret viiruse varjatud ringlemise kohta. Näiteks alles hiljaaegu saime meediast lugeda, kuidas Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi professori Tanel Tensoni juhitud reoveeseire paljastas viiruse ulatusliku leviku jõulude eel ja aastavahetusel. Tulemused näitasid, et viirusosakeste hulk reovees on suur ja nakatunuid on kogu riigis.
Kui me ei taha, et nakatunute arv jätkaks kiiret kasvamist, peame otsustavalt tõstma riigi võimet reageerida ja otsustada kriisi ajal.
Ka vaktsineerimisega on meil esialgu hästi. Kuid praegune aeglus otsustamisel ei sisenda kindlustunnet, et riik saaks kriisi juhtimisega edukalt hakkama. Tahes-tahtmata avastame, et oleme koroonaviirusega võitlemisel ikka veel sammu võrra taga, kuigi võimalusi selle positsiooni parandamiseks on olnud küll. Ka sel korral, kui teadlased vajavad hädasti raha viiruse sekveneerimiseks. Eestil on olnud detsembri keskpaigast alates piisavalt palju aega, et vastav otsus vastu võtta. Paraku pole selleni veel jõutud.