Juhtkiri ⟩ Mängu ajal reegleid ei muudeta

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Obstruktsiooni on kasutanud kõik praegused parlamendierakonnad
• Koalitsioon on referendumiks valinud tee, mida varem pole proovitud
• Erakonnad peaksid rohkem kompromissi otsima

Praegusest abielureferendumi-vaidlusest ja obstruktsioonist riigikogus võib kergesti jääda ekslik mulje, et terve riigikogu töö takistamine või peatamine on meil ülimalt lihtne. On lausa väidetud, et kõigest kaks riigikogu liiget saavat sisulise töö kuudeks peatada. Tegelikult see muidugi nii ei ole.

Samasugust taktikat – kõigi võimalike reeglite kasutamist mingi protsessi venitamiseks – võime leida paljudes valdkondades. Mõelge kasvõi uudistele kohtuistungitest, mida ühe või teise poole nõudmisel edasi lükatakse. Seda taktikat kasutatakse demokraatlike riikide parlamentides. Seda on ise opositsioonis olles kasutanud ka kõik meie praegused parlamendierakonnad.

Obstruktsiooni ei saa täielikult välistada, jäädes demokraatliku õigusriigi põhimõtete juurde. Saab ainult reegleid täpsustada, otsides seejuures tasakaalupunkti otsustamise efektiivsuse ja vaidlevate poolte õiguste vahel.

Ka meie riigikogu reeglites on täiesti olemas hulgaliselt võtteid mitmesuguste obstruktsiooni vormide vastu. Alates lihtsamatest näidetest: kõnedele, küsimustele ja ka vaheaegadele seatud ajapiirangutest. Sellega on seatud piirid kõige tavalisemale obstruktsiooni taktikale ehk venitamisele lõppematu debatiga.

Näiteks on valitsusel obstruktsioonist mööda minemiseks võimalik eelnõu siduda usaldusküsimusega ja saada üksiti selle menetlemisel hulk õigusi, mida tal tavaliselt pole. Laiendatud õigustele on aga vastukaaluks reegel, et kui usaldusega seotud eelnõu riigikogus toetust ei saa, siis valitsus kukub.

Praegusest punnseisust välja saamiseks võiks soovitada seda, mis ongi ideaalis parlamendi töö peamine vorm: läbirääkimisi, kompromisside otsimist.

Samasugune tasakaalupomm on põhiseaduse järgi küljes ka rahvahääletuse korraldamisel, mida saab alustada riigikogu, aga mitte valitsus (valitsuse usaldusküsimusega seda siduda ei saa). Kui rahvas hääletusel seaduseelnõu ei toeta, siis läheb riigikogu laiali ja tulevad erakorralised valimised.

Praegu ei taha valitsuskoalitsioon aga rahvahääletusele panna mitte seaduseelnõu, vaid esitab hääletamiseks «muu riigielu küsimuse». Nii tehes ei ähvarda riigikogu erakorralised valimised, olgu siis hääletuse tulemus «ei» või «jah». Koalitsioon on abielureferendumiks ise valinud tee, mida varem pole proovitud.

Ei ole välistatud, et võimalus tuhandeid ettepanekuid esitades rahvahääletust takistada on märk sellest, et kaaluda vastavate reeglite muutmist. Küll aga ei tasu hakata mängureegleid muutma siis, kui tüli parasjagu käib. Seda enam, et ka riigikogu töö- ja kodukorra seaduse muutmist saab ju omakorda obstruktsiooniga takistada.

Nagu öeldud, kõigil fraktsioonidel on kogemus nii opositsioonis kui ka koalitsioonis olemisest. Kui on tahtmine mängureegleid muuta, siis tuleb seda teha kõiki fraktsioone haaravas koostöös ja rahulikult, mitte pelgalt ühe eelnõu läbisurumiseks.

Abielureferendumi praegusest punnseisust välja saamiseks võiks aga soovitada seda, mis ongi ideaalis parlamendi töö peamine vorm: läbirääkimisi, kompromisside otsimist. Tõsi, erilist tahet kokkuleppeks praegu kusagilt ei paista.