ARUANNE LUGEJALE ⟩ Kaur Maran: lugu, mis sündis pandeemiaudust ja ajapuudusest

Kaur Maran Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Koroonakevadel oli ajakirjanikuna kummastav kuulata lugusid ja lugeda kokkuvõtteid sellest, et mida kogu piirangutest pealesunnitud vaba ajaga peale hakata – toimetused töötasid täistuuridel, töötati üle ja põleti läbi.

Ühiskonda pandeemiaga koos tabanud infotulv põhjustas midagi sõja­udulaadset, kus infot tuli tohutult peale, kuid pidevalt nappis aega otsustada, millised meieni jõudvatest sõnumitest on olulised ja millised mitte, veelgi vähem, milline info on usaldusväärne.

Postimehe aasta parimaks olemuslooks valitud suur analüüs ei sündinud mitte ambitsioonist teha midagi suurt, vaid sisuliselt ajapuudusest. Nimelt tuli uusi teadmisi välismaalt – Hiinast, Itaaliast, USAst – peale sellise kiirusega, et neist lühiuudiseid teha lihtsalt ei jõudnud. Lisaks tekkis mul tänu Eesti teadlaste soovitustele võimalus osaleda USA tippülikoolide veebiseminaridel, kus esinesid teadlased, kes olid näiteks otseselt uurinud viirusega võitlemist Hiina Hubei provintsis või analüüsinud, mis seal toimis ja mis mitte. Kahtlemata oli abi ka teadlaste saadetud üldistavatest teadusartiklitest. Avanev pilt andis aimu sellest, kui tõsise katsumusega meil SARS-CoV2 näol tegemist on.