Olen maganud päris jubedates säästuurgastes, kus seinu katavad kahhelplaadid ning voodisse kiikab kambri teises servas paiknev kempsupott, kuid sattunud ka kunstpalme täis sviitidesse hotellimaja kõige ülemisel korrusel, kust avaneb vaade üle tuledes särava linna. Korter on truudusetu ja hooletu peremehe alati tagasi lubanud, ent maksnud vahel ka kätte: üks päris ehmatav uputus vannitoas, laest ootamatult alla varisev krohv, rõduukse vahelt sisse lõõskav tuul. Koroonaajal oleme koduga siiski õppinud teineteist rohkem taluma, pika tee maha kõndinud abielupaari kombel. Võib-olla on korter koguni leppinud sellega, et vaid lennukiga õhku tõustes on tema peremees pea alati olnud elevil ja õnnelik.
Muidugi on selliseks õnneotsimiseks viimasel aastal olnud väga vähe võimalusi.