Riia poole sõites oli 17. märtsil ainuke märk kehtivast eriolukorrast ligi kümnekilomeetrine veokite rodu, mis suundus Eestisse. Lätti vuhisesime ilma ühegi takistuseta. Olime reporter Sander Punamäega teel Riia sadamast väljuvale reisilaevale Romantika. Eesti valitsus saatis laeva järele eestlastele, kelle koduteed takistas piirid sulgenud Poola.
ARUANNE LUGEJALE ⟩ Eero Vabamägi: kuidas tegime reportaaži «valgelt laevalt»
Reaalsus siiski romantiline polnud, Saksamaale Sassnitzi sadamasse kulges sõit peaaegu inimtühjas laevas, 24-tunnisest reisist enamiku ajal puudus mobiililevi. Sassnitzi sadamasse olid saabunud eestlased üle Euroopa, mitu autot oli tulnud Hispaania lõunarannikult, mõni kaasmaalane oli väidetavalt olnud lausa 30 tundi järjest roolis.
Kui üldiselt valitses autotekil pigem ülev meeleolu – kodumaa peaaegu juba paistis –, siis märkasin ka üht paari, kes oma tuubil täis laaditud Honda Jazzist väljudes ei kandnud mitte ainult maski, vaid ka ujumisprille, hoidmaks end võimaliku nakatumise eest. Hirm tundmatu viiruse ees oli suur, kuid järgnevad kuud on õpetanud sellega elama. Riia sadam võttis laevareisijaid vastu üleni kaitseriietusse mähkunud meditsiinitöötajate ja kõhedust tekitavate sõjaväetelkidega, kuhu suunati testimisele kõik, kellel mingigi haigusnäht paistis olevat. Piirini eskorditi eestlased ühtses politseikolonnis ja seal pidid kõik kodumaale pääsemiseks andma allkirjastatud lubaduse veeta kaks nädalat isolatsioonis.