Parimad saiad terve maamuna peal

Kust peidavad end parimad saiad terve maamuna peal? Arter sai saladusele jälile. Foto: Kristina Herodes

Ma jumaldan saiakesi! Meeski sai valitud selline, kellel oleks pagar-kondiitrist ema. Niisiis kuulutan end omavoliliselt saia-asjatundjaks ja annan välja maailma parimate saiade valmistaja isuäratava tiitli. Kuhu see läheb? Tahad matti saada, siis tuleb Põlvasse sõita.

«Põlva on väike puust linn,» kõlab selle aasta kõige lustlikuma Eesti laulu avarida. Kuid mul oli muudki põhjust sinna sõita. Kirjutasin parasjagu portreelugu ja Rita Ray on Põlvast pärit. Tahtsin tema rütmile ja biidile paremini pihta saada. Ja kui juba lõunas viibid, pead teadagi ka sööma. Ma polnud üldse valmis selleks, mis mind Tillus ees ootab.

Tillu kodukohvik asub Põlva äärelinnas, niisama uitajale see ette ei jää. Kuid olgugi Põlva vahel rahulik, on kohvik rahvast tulvil. Kohalikud teavad ja armastavad seda paika. Foto: Kristina Herodes

Noppeid menüüst

Kodukohvik TILLU

Põlva, Jaama 52

Noppeid menüüst

Päevakas 5.–

Pitsa 5.90–8.90

Sai (kaalu järgi) 1.74

Taimetee (suur kann) 3.50

Espresso 1.–

See on tilluke helekollane maja õige linna ääre peal. Niipea kui nina ukse vahelt sisse sain, tundsin värskete saiade lõhna. Ja seal nad olidki leti peal virnas – külluslikult pontsakad, nii et juba esimesest pilgust hakkas suu vett jooksma. Hakatuseks võtsime viis saiakest. Kolm põnni olid jupikese aega nohinal oma noosi kallal ja siis hakkas tulema: «Maailma parim sai!» «Emme, see on ju ebanormaalselt hea!» «Mm... ma saan kohe aru, et siia on suur hunnik armastuse maitseainet hulka pandud.» Saiake lausa sulas suus ja hoolimata hiiglaslikest mõõtmetest kadus taldrikult kui tina tuhka. Kui Karlssoni-mõõtu saiakirega Kristina (ehk selline, kel sadu saiu võrdluseks maitsemälus) saab südamepõhjani liigutatud, peavad saiad tõesti miskit erilist olema!

Kolm väga rahulolevat väikest külalist oma hiigelsuurte ja häbematult maitsvate saiade kallal. Foto: Kristina Herodes

Toidumenüü oli kodukohvikule kohaselt lühike: päeval oli valmis mooritud üks pearoog, supp ja saadaval ka suurem valik pitsasid. Sibulaklops kartulitega vapustas mind samuti. Üksnes mu maavanaema, kes üle 20 aasta siit ilmast läinud, oskas sama maitsvat valmistada. Lapsed soovisid igaüks endale pitsat. Seepeale soovitas lahke ja sooja olemise perenaine meil siiski vähemaga piirduda. «No need pitsad on meil nii suured,» näitas ta kätega. Kolme peale kahest jäi kah pea pool järele. Kuid õhkõhukese põhjaga pitsa oli kui puhaste maitsete harmoonia meistriteos: maasink, tomat, rukola – kõik mekkis keele peal ehtsamast ehtsam. Juurde suur kann auravat mustasõstra-mündi teed. Süda hüppas ja kõht laulis, nii hea oli seal olla. See pisuke 203 km Tallinnast või 41 km Tartus pole miski vahemaa nii väärt söögikohta sõitmiseks!

Kodukohviku sisustus on õdus, detailirohke ja kõige armsamal moel kodune. Foto: Kristina Herodes

Kui koos lastega lahkuma asutasin, jooksid nad omal algatusel leti äärde tänama. Elamus oli niivõrd ehe! Me ei käinud lihtsalt söömas, vaid nagu heade sõprade pool külas oleksime käinud! Tahtnuks pererahvale pikemalt oma vaimustust väljendada, aga liigutusest tuli klomp kurku, nii piirdusin kohmetu tänuga. Esimest korda nägin seda kodukohvikut ja neid inimesi, aga see oli küll armastus esimesest ampsust.