Seks tehisintellektiga – utoopia või düstoopia?

Milliseks kujunevad inimeste seksuaalsed ja romantilised suhted tulevikus? Foto: promo

Valides mullu Eestis ilmunud ilukirjanduse hulgast omale aastalõpu magustoitu, mida pikkade kirikupühade ajal vaimse enesearengu eesmärgil hedonistliku rahuga manustada, lähtusin kriteeriumist, et see võiks olla ühtaegu võimalikult futuristlik, nihilistlik ning perversne. Väljavalituks osutus Viktor Pelevini romaan «iPhuck10».

Liiga enesestmõistetav, läbinähtav ja turvaline valik, ütlete? Ja ilmselt on teil õigus. Sest igale lugejale, kes otsib kirjandusest eelkõige elurõõmsat, ekstsessiivset ja tulevikkuvaatavat hullust, on Pelevin kindla peale minek. Ta on moodne klassik, kes seisab väljaspool valitsevaid kaanoneid; kirjanik, kes kirjutab ilma moraalse, ideoloogilise ja esteetilise enesetsensuurita ning laseb oma hüperaktiivsel ja heas mõttes haigel fantaasial vabalt rokkida.

Minu silmis kujutab Viktor Pelevin enesest Kurt Vonneguti ja Philip K. Dicki stiili ja kaliibriga talenti, kelle teoseid iseloomustab pulbitsev fantaasia, omapärane autoripositsioon, kelmikas karakteriloome, hoogne faabula ning lõikav satiir.

Samas eristab Pelevinit eelnimetatuist tema kirjandusliku käekirja tsitaadilisus ja sõnamängulisus – ta kasutab iroonilisel moel väljapeetud tõupuhtusega erinevad keeleregistreid ning käib väljenditega (sealhulgas nii kantseliidi kui ka tehnoloogilise, filosoofilise jm oskussõnavaraga) ümber väga barokselt. Pelevini tekst on nii semantilises kui poeetilises plaanis väga tihe, vedades sageli enda all kaasa mitme maa-aluse korruse jagu tähenduskihte, mille märkamiseks ja mõistmiseks peab lugeja tundma väga hästi ajalugu, klassikalist (vene) kirjandust, mütoloogiat, teoloogiat, filosoofiat, slängi jne. Tõlkija Maiga Varik on tema stiili edasi andnud väga ladusal, nüansirikkal ja stiilitundlikul moel.

«iPhuck10» (2017), mille mitmed süžeekäigud sisenevad terava nurga alt suure hooga anaalsetesse kurvidesse (nii otseses kui ülekantud tähenduses), on lustlik ja seikluslik tagasivaade nn kipsiajastule – ehk meie ajastule, 21. sajandi esimestele kümnenditele. Selle on väidetavalt kirja pannud politsei- ja kirjandusrobot Porfiri Petrovitš, kes ütleb romaani eessõnas enda kohta, et on «21. sajandi teise poole tüüpiline vene tehisintellekt». Ühtlasi kirjutab ta oma teenistusülesannete ainetel ilukirjandust, seni on valminud 243 romaani.

Kõnealune teos kuulub Profiri loomingilise pärandi hulka üksnes osaliselt. Romaani teise poole on kirjutanud selle teine peategelane, kunstikuraator ja kunstivõltsija Maruha Tsho. Need kaks küünilist avantüristi – üks bioloogilise, teine digitaalse algupäraga – on ühtaegu nii voodi- ja äripartnerid kui ka rivaalid, kes seisavad kumbki teispool seaduskuulekuse ning kuritegevuse mõttelist eraldusjoont. Kumb jääb peale, kes ke#ib tegelikult keda, kelle brauseriaknas põleb tuli viimasena?