/nginx/o/2012/01/24/926900t1h49a3.jpg)
Kriminaalpolitsei kogu eelmise suve kestnud jälitustöö tulemusena tabatud Tallinna professionaalseim taskuvaraste jõuk veedab pärast eile Harju maakohtus otsustatud kokkuleppemenetlust lähikuud vangis. Jõugu tabamiseks tuli politseil kasutada varastele tundmatuid ametnikke ja varjatud kaameraid.
«Snimajut (filmitakse – toim),» karjus Tallinna tuntuima taskuvaraste grupi liige Leonid Nižnik eile hommikul Harju maakohtu istungisaali sisenedes ja nägu varjates hoiatuseks talle järgnenud kaaslastele. Selleks, et noodki jõuaks aegsasti näod kinni katta.
Iseenesest peaks süüpingis istunud jõuk tuntusega harjunud olema – nende tegutsemist on varasematel aastatel näidanud nii ETV menusaade «Pealtnägija» kui ka Soome televisioon.
Ometi oli vahi all viibiva viisiku ja nende kolme vabaduses oleva kaasosalise põhimure, et nende näod avalikuks ei tuleks. Sel põhjusel hoiti sügavalt silmil kohtusse kaasa võetud mütse või varjati end jope kapuutsiga. Kui muud ei olnud, tõsteti silmnäo ette advokaatidelt saadud paberid.
Istungit juhtinud kohtunik Valeri Lõõnik küsis süüpingis olnud taskuvarastest ilmselt tuntumailt Mehlis Mederbekovilt, miks too kohtus mütsi peas hoiab. «Ma olen lõunamaa inimene ja kardan külma,» teatas soojas kohtusaalis istunud varas.
Asiaadi välimusega ja hüüdnime Kitajets ehk Hiinlane all tuntud Mederbekov on oma näpuosavuse ja painduvusega saavutanud vargaringkondade lugupidamise. Kümmekond aastat tagasi ühistranspordis näppamisega alustanud, baarides jopetaskutest autovõtmete varastamisega jätkanud ja lõpuks vanalinnas välismaalaste taskute tühjendajaks saanud Mederbekovi ülesanne on varguste kõige raskem osa – ohvrilt rahakoti märkamatult kättesaamine.
Mederbekoviga koos tegutsevat ja aeg-ajalt isegi 15-liikmeliseks kasvanud vargajõuku peetakse kahtlusteta üheks pealinna professionaalsemaks. Samuti staažikamaks. Osal jõuguliikmetel on kogemusi juba iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatest.
Mitu põhjust
Põhjusi, miks nende tabamine keeruline on, on mitu. Esiteks jahivad nad vanalinnas peamiselt vaid eakaid välismaalasi – selliseid, keda uurijail on hiljem keeruline nende vastu tunnistama panna, sest inimesed ei viitsi selleks Eestisse naasta.
Teiseks – kuna tegutsetakse enamasti turistigruppide sees ja kannatanute jaoks tajumatult, võivad ohvrid hiljem enamasti nentida vaid varguse toimumist, kuid varaste kohta ei osata midagi öelda.
Kolmandaks – neil on vargatöös nõutavad rollid detailideni paika pandud. On niinimetatud näppaja ehk varas, on talle katet tegevad julgestajad, saagi minema toimetaja ja lõpuks ka vajadusel ohvri psühholoogiline mõjutaja.
Julgestajate roll on füüsiliselt varjata võõraste silmade eest hetke, kui vargus avalikus kohas toimub. Seda kas füüsiliselt oma kehaga, kui ohvri selja taha kõrvaliste pilkude eest kaitsev ring moodustatakse, või siis näiteks vihmavarjudega, mis varguse hetkel avatakse ja nii kiirelt toimuvat vargust varjatakse.
Selleks et varguse ohvrile hiljem nende tuvastamine võimalikult keeruliseks teha, kanti ühesuguseid nokkmütse. Omavahel suheldi kas viipekeeles või siis vihmavarjudega märku andes. Viipekeele olulisust jõugu töös näitab seegi, et üks keerulise töö tegijaist ehk «näppaja» oli kurttumm Aleksei Pugatšov.
Juhuks kui varguse ohver panebki tähele, et tema taskute kallal kahtlaselt toimetati, oli jõugul kasutusel psühholoogiline relv. Jõugus nii-öelda turvameest mänginud Igor Nižnik jäi seepeale ohvri kõrvale seisma ja jõllitas teda läbitungivalt kurja näoga.
«Selline pilk paneb välismaalase hetkeks tarduma või siis tekitab temas mõtte üldse tagasi tõmbuda,» selgitas juhtumi kohtusse viinud Põhja ringkonnaprokurör Reena Nieländer.
Ohvritele lähenemiseks mängisid vargad sageli ise turiste. Asiaadi välimusega Mederbekovil polnud selleks vaja välimust palju muuta, kuid teised riietusid pealtäha tüüpilisteks Lõuna-Euroopa turistideks – kuldehteid, päikeseprille ja vöökotti kandvateks meestes.
Tõendusmaterjalidena saadud videosalvestistelt on näha, kuidas varguse julgestajad kuriteo toimumise hetkel ohvri selja taga käies otsekui kivist nägudega enda ette vaatavad. Nii jääb kogenematule silmale mulje, nagu ei paneks nad oma nina ees rahakoti näppamist isegi tähele.
Seetõttu teadsid uurijad, et pealinna professionaalsema vargajõugu kogu koosseisus kohtu ette viimiseks on vaja enamat kui üks tõendatud kuriteoepisood. Sest formaalselt jääb ühe videoepisoodi vaatamisel võhiku silmale mulje, et varguse juures viibivad «julgestajad» on seal otsekui muuseas.
Ent fakt, et asjaosalised on mitmel kuriteokohal koos, kaotab isegi teoorias võimaluse, et mehed võisid varguskohale juhuslikult sattuda. Nii võttiski kriminaalpolitsei eelmisel suvel ette kuid kestnud jälitusoperatsiooni, kus kasutati varastele tundmatuid ametnikke ja pandi varjatud jälgimiseks kaamerad üles kohtadesse, kus kurjategijad ei osanud neid isegi kahtlustada.
Hiilgav tulemus
Tulemus oli hiilgav – kui välja jätta üks sadamapiirkonnas aset leidnud vargajõugu n-ö tööõnnetus, kus nad tegi soomlase kogemata kombel tühjaks otse turvakaamera ees, võeti varjatud jälgimise teel videolindile viis vargust, mis oli jõugu kollektiivseks vahistamiseks piisav.
Varasügisel pani politsei käed raudu viiel kaheksast kohtu alla antud jõuguliikmest ja sulges nad kuudeks kinnipidamisasutusse. Selline jõuvõte häiris enim üht jõugu noorimat ja sõnakamat liiget Edvin Popovi, kes väitis, et vahistamine rikkus tema plaani avada vanalinnas turistidele suveniiripood.
Kuna tabada vargaid koos süütõenditega on sisuliselt võimatu, soostus prokurör pikkade kohtuvaidluste vältimiseks kaitsjate ettepanekuga lahendada asi kokkuleppemenetluses. «Meie soov oli, et nad kõik saaksid karistada, ja see täitus,» ütles Nieländer.
Prokuröri sõnul on vargal kõige suurem hirm tingimisi karistuse ees, sest see muudab ta edasise töö väga riskantseks ja toob kaasa pikaaegse vangistuse. Sellele eelistatakse ühiskondliku kasuliku töö tegemist.
Ometi pidi enamik neist eile kohtus leppima ka reaalsete vangistustega. Seitse neist olid varem vähemalt kolmel korral kohtulikult karistatud – rekordimees Konstantin Dmitrijev koguni 11 korral. Teades, et
Igor Nižnikul oli seaduse ees vastuse andmist õnnestunud vältida viimased kaheksa, tema kolleeg Mederbekovil aga viimased neli aastat, peab prokuröri sõnul tulemusega kokkuvõttes rahul olema.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)