Ihaldatud jõuluaegne amps Suurest Õunast

Oli rõõm näha, et vana hea New York pole palju muutunud. Üksnes söögikohad olid avatud vaid kaasamüügiks ja maski kandsid ka kõik. Foto: Moonika Reinson

Eesti naine kirjutab, kuidas ta oma reisipiirangu taga lukus olevasse lemmiklinna New Yorki saamiseks kaks nädalat Türgis ja Ukrainas «karantiinis» oli.

Olen reisisõltlane, kes iga kuu korra kuhugi sõitis, olgu kasvõi viieks päevaks. Mida teha, kui siis korraga maailm lukku keeratakse? Olgu, lepime olukorraga, koristame kodu, võtame kaalus alla ja teeme sadat muud asja, mida kogu aeg edasi lükatud. Möödub kuu-kaks ja lõpuks olen oma unevõlastki lahti saanud, sest kohustused on haihtunud; käes on mai lõpp. Ja hakkan reisile sügelema. Mõtlen, et kui kaua see USA ikka lukus on, ehk ikka juunist avatakse. Tahaks väga minna Suurde kanjonisse matkama, sest aasta tagasi olin saanud seal kahepäevasel matkal sellise elamuse, et nüüd ihkaks teist poolt ka näha. Juuni, juuli, august – ikka midagi ei toimu, kuigi sisimas loodan, et hiljemalt oktoobriks saan oma tahtmise ja piirid avatakse.

Ega ma kodus istunud kõik need kuud – sai pisut Euroopat avastatud. Mõnes mõttes on praegu parim aeg reisida, sest inimesed on nii ära hirmutatud, et kõik kohad on tühjad. Pisa torni ümber jalutades nägin tunni jooksul viit inimest. Kas saate aru – viit! Mul on palju pilte ja kohti nähtud, ilma et oleksin pidanud mitmetunnises järjekorras seisma või maksma varanduse hotellide ja autorendi eest. Hinnad on kõikjal taskukohased ja vaated hingematvalt lummavad.