Erik Aru: SKT väärtus seisneb võrreldavuses

Erik Aru, majandustoimetuse juhataja Foto: Sander Ilvest / Postimees

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Rannar Vassiljev kirjutas esmaspäevases Postimehes, kuidas sisemajanduse kogutoodang (SKT) on liiga lihtsakoeline vahend, et selle abil ühiskonna heaolu mõõta. Tõepoolest, peab paika.

Ega SKT olegi ju algusest peale üldse selleks mõeldud. Selle loomisel oli eesmärgiks mõõdupuu, mille järgi saaks vaadata, kuidas on majandusel üldiselt läinud ja õnn kuuldavasti ei peitu rahas. Vassiljev hakkab aga libedale jääle minema siis, kui soovitab SKT asendada mõne laiemapõhjalise näitajaga, mis hõlmaks kõiksuguseid muidki suurusi, nagu tööturg, ebavõrdsus, tervis, keskkond, haridus ja eluga rahulolu. Ilusad ja väärt asjad kõik, ent siin tuleb mängu paar aga.

SKT esimene suur pluss on see, et selle koostisosad (olgu siis kulutuste, sissetulekute või lisandväärtuse kaudu arvutatuna) on mõõdetud ühe ja sama ühikuga – rahaga. Seda raha annab mitut moodi teisendada, näiteks muudesse vääringutesse või mõne kindla ajahetke hindadesse, kuid see jääb ikkagi rahaks. Kui me tahame liita SKT-le otsa näiteks ebavõrdsuse, tervise ja rahulolu, siis peame need kõik kuidagi samale ühikule teisendama. Hea küll, koostame mingi indeksi. Siin tekib mõistagi küsimus, kuidas seda täpselt teha ja millised peaksid olema eri osiste kaalud. Tekib suur oht, et indeks ütleb rohkem selle koostamise metoodika autorite eelarvamuste kui päris maailma kohta.