Eesti aasta treeneriks valiti esmakordselt Anna Levandi, kes on seda tööd teinud juba veerand sajandit. Pärast sportlaskarjääri lõppu oli ta iluuisutamisest väsinud ega mõelnud üldse treeneriametile. Kuid selleni ta jõudis ja annab õpilastele edasi oma üha rikkalikumat kogemustepagasit.

Vestluses Postimehega räägib ta nii meeldivatest ootamatustest kui ka andekate läbipõlemisest, sportlaste laest ja perekonna tähtsusest, tegelemisest harrastajate ja tippu pürgijatega.

«Oo jaa, 20 aasta jooksul on kõik variandid ära nähtud,» ütleb Levandi muheldes. «Kõik sõltub sportlasest. Treener on ainult abiline, kes heameelega aitab. Treener ei saa sportlase eest midagi ära teha. Saan ainult avada uksed, neist sisse peavad nad ise minema.

Kommentaarid
Copy