Juhtkiri ⟩ Vältimatu fiasko poole

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Valitsuses olevad poliitikud vastutavad kogu ühiskonna ees
• Küsimus ei ole lihtsalt heades kommetes
• Nad ei tohi oma kontrollimatu käitumisega kahjustada riiki tervikuna

Mart ja Martin Helme pääsesid riigikokku tänu teravale kriitikale poliitilisse korrektsusse rõivastatud peavoolu maailmavaate pihta. Käremeelsusega kogusid nad oma poliitilise ­kapitali, arutu räuskamisega on nad selle nüüd olematuks kulutanud.

Küsimus ei ole lihtsalt heades kommetes. Valitsuses olevad poliitikud vastutavad lisaks oma valijatele ka valitsuse ja selle kaudu kogu ühiskonna ees. Nii on Martin Helme meie kõigi minister ja vastutab ka nende ees, kes teda valinud pole.

Poliitik võib valitsust moodustades arendada poliitikat, mida on lubanud oma valijatele, aga ta ei tohi oma kontrollimatu käitumisega kahjustada riiki tervikuna. Naaber- ja liitlasriikide poliitikute solvamine, liitlassuhete rikkumine ja demokraatlike protsesside kahtluse alla seadmine ei ole osa koalitsioonilepingust – see ei ole mitte poliitika, vaid poliitiline sabotaaž.

Juulis pärast EKRE esimeheks valimist väitis Martin Helme, et tal on plaan viia erakond järgmistel valimistel võiduni ja saada peaministriks ja et selle nimel on võimalik erakonna kuvandit natukene muuta, nii et ka senised valijad jääksid alles.

Tol hetkel tundus, et võib-olla on muutus tõesti võimalik ja EKRE suudab uue esimehega suurendada oma toetajaskonda ka mõõdukalt konservatiivsete valijate hulgas. Edasine on näidanud, et see oli kõik vaid ilus, aga ebarealistlik unistus: Mart ja ­Martin Helme on nagu alkohoolikud, kes esmaspäeval lubavad säravate silmadega end käsile võtta, aga nädalavahetusel joovad ennast jälle rentslisse. Häbiks iseendale, oma parteile ja kogu külale.

Valitsuses olevad poliitikud vastutavad lisaks valijatele ka valitsuse ja kogu ühiskonna ees.

Poolteist aastat on ­peaminister Jüri Ratas kantseldanud ja ­kasinud Helmeid nagu õnnetu ja muretsev ema, kellel ei ole valikut, sest oma poeg on ikkagi oma poeg. Kuid Jüri Ratas ei ole ju ema, ei seo teda EKREga ükski poliitiline või maailmavaateline nabanöör, mille tõttu ei oleks tal moraalselt võimalik oma koostööpartnerit hüljata.

Kaks kuud tagasi, kui Mart ja Martin Helme seadsid kahtluse alla USA valimistulemuste ­õiguspärasuse ja Joe Bideni aususe inimese ja polii­tikuna, küsis Postimees juhtkirjas, millal prahvatab ühiskondlik vimm, mille järel ei ole praegusel ­valitsusel enam moraalselt võimalik jätkata. Tookord rahunes torm Mart Helme tagasiastumisega. Nüüd oleme jälle samas olukorras.

Võib mõista põhjusi, mis on praegust koalitsiooni seni koos hoidnud ja miks on Ratas kõike seda talunud. Kuid ühel hetkel tuleb siiski vaadata reaalsusele näkku: nii ei saa see enam jätkuda.

Kui ükski alternatiivne koalitsioon ei tundu Keskerakonnale ja Isamaale vastuvõetav, jätkaku nad siis vähemusvalitsusena ja lootku EKRE toetusele küsimustes, milles neil on ühised huvid. Valitsusest väljaastumisele on viidanud ka Martin Helme, kui abielureferendumi eelnõu peaks riigikogus tagasi lükatama.

Mida selgemaks saab, et koalitsioonil ei ole nagunii sedavõrd ­palju hääli koos, et referendumi ­eelnõuga edasi minna, seda arusaamatum on, milleks jätta Martin Helmele veel seda lõbu, et ta saaks ise sirge seljaga koalitsioonist ­välja astuda. Aeg on ta valitsusest lahkuma sundida.