Ilmselt ei peetud just kuigi tõenäoliseks, et uue kümnendi algust ühiskonnas hakkab kujundama ülimalt väike ja silmale nähtamatu viirus, millel on võime senine elu pea peale pöörata. Kevadel seiskus ühtäkki lennuliiklus, riigid läksid ootamatult lukku ja inimesed pidid veetma nädalaid eneseisolatsioonis. Kahtlemata on sellel kõigel ettearvamatud tagajärjed igapäevaelule.
Nähtavasti ei tahaks paljud meist olla ökonomistide nahas ka sel aastal. Erinevalt USA-Hiina majandussõjast ja Brexiti kaugemale ulatuvatest tulemustest hakkab käimasolevat aastat iseloomustama koroonavaktsiin ehk see, kui edukalt suudavad riigid oma kodanikke vaktsineerida. Tekkivast karjaimmuunsusest sõltub omakorda, kui kiiresti suudab maailm tagasi minna oma tavapärase elurutiini juurde. See on miski, mida on keeruline Exceli tabeliga selgitada.
Tekib küsimus, milleks siis üldse vaevata pead analüüsimisega, kui taas üritatakse prognoosida prognoosimatut.
Tulevikku sissemuukimise raskustest hoolimata peitub prognoosimise tegelik võlu nii ohtude minimeerimises kui ka eri võimaluste ettekujutamises. Kui epideemia mullu kevadel puhkes, siis nägi enamik Eesti pangaökonomiste ette drastilist majanduslangust ja suurt tööpuudust, mis mustemate stsenaariumite järgi pidanuks sügiseks ulatuma 150 000 töötuni.
Tegelikkuses läks meil ja mujalgi maailmas paremini kui näiteks 2008. aastal alguse saanud finantskriisis. Seda suuresti tänu riikide ühisele pingutusele, et aidata enim kannatada saanud majandusharudel toibuda või ennast vee peal hoida, et vältida suuremat koondamislainet.
Millised majandusprognoosid sel aastal täituvad, sõltub suuresti sellest, kui edukalt suudab Eesti edaspidi korraldada vaktsineerimist.