FOTOD ⟩ Kaitseminister Luik mälestas vaikuseminutiga Vabadussõjas langenuid

Kaitseminister Jüri Luik (Isamaa) mälestas Vabadussõjas langenuid ning tähistas relvarahu kehtima hakkamist Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel täpselt 101 aastat tagasi asetades pärja Eesti rahvalt Vabadussõja võidusamba jalamile.

Kaitseminister Luige sõnul tähistame täna ajaloolist hetke, kui sõda lõppes ja vabadus algas ning mälestame omariikluse eest võidelnud Eesti mehi ja naisi, koolipoisse ja –tüdrukuid. «Võit Vabadussõjas pani aluse Eesti riikluse ülesehitamisele,» kõneles Luik.

Minister rõhutas, et Eesti iseseisvust, mis kinnitati teisel veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, ei saavutatud kellegi armust, vaid 400 päeva kestnud ägeda vastupanu ja suurte ohvritega. «Vabadussõda oli eesti rahva sihikindel ja edukas võitlus enesemääramise eest,» märkis Luik.

Ta selgitas, et sõja otsustavas faasis, novembris 1919, oli Eesti sõjaväes ligi 100 000 mõõka ja tääki ehk pea iga kümnes Eesti elanik haaras relva vabaduse kaitseks ning kogu rahvas toetas võitlejaid ida- ja lõunarindel. «Niivõrd tugev ja ennastohverdav pühendumine oma iseseisvusele on harukordne kogu maailma ajaloos,» ütles Luik.

Eesti vabaduse eest võideldes kaotas elu umbes 5000 sõdurit. «Me langetame pea oma sangarite mälestuseks ning peame igavesti kalliks nende kangelastegusid,» lisas Luik.

Luik märkis, et tänaseks oleme elanud pea 30 aastat iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis. «Meie isamaa pole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud, arenenud ja oma loomulike liitlastega lõimitud, kui praegu,» ütles ta.

«Tõsi, peame vastu seisma uutele väljakutsetele ja ohtudele, kuid me suudame edukalt kohaneda ja tegutseda muutuvates oludes,» sõnas Luik ja kutsus üles võtma eeskuju Vabadussõja kangelastest tegutsedes kriitilistel hetkedel üksmeelselt, vastutustundlikult ja otsustavalt. «Me ei tohi kunagi unustada, et sõltumatus, vabadus ja tõeline demokraatia vajavad hoolt ja kaitset iga päev,» lausus minister.

Pärjad Vabadussõja võidusamba jalamile asetasid ka Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem ning Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. Kaitseliidu ning Eesti Kaitseväe esindajad asetavad täna pärjad ning süütavad küünlad kõikjal üle Eesti paiknevate Vabadussõja mälestusmärkide juures.

Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel peetud Tartu rahuläbirääkimistel jõuti vaherahu sõlmimiseni 31. detsembril 1919. Kokkulepe nägi ette sõjategevuse lõpetamist Eesti ja Nõukogude Vene vahelisel rindel 3. jaanuaril 1920. aastal, kell 10.30.

1920. aastatel sai alguse traditsioon, pidada iga aasta 3. jaanuaril kell 10.30 relvarahu kehtima hakkamise hetkel vaikuseminut austamaks neid eestlasi ja välismaalasi, kes võitlesid Vabadussõjas ja andsid seal oma elu Eesti vabaduse eest.

Tallinna Reaalkooli kõnevõistluse võitja 10. b klassi õpilase Mona Reisbergi kõne, mida Covid-19 leviku piirangute tõttu mälestustseremoonial ei esitatud.

«Austatud Eesti rahvas!

Heidame hetkeks pilgu selle talve muredelt ja rõõmudelt ning mälestame koos, see üks päev, Eesti ajaloo ühte kõige tähtsamat sündmust, Vabadussõda. Aega, kus meie oma Eesti pojad panid aluse vabale Eesti riigile, nende julgus lõpetas võõraste võimu ja aitas leida meie usu, võime elada omas riigis, olles iseenda saatuse sepad ja juhid, kes väärivad täielikult oma riiki. Tänu millele saan seista siin ja öelda, et elan Eesti Vabariigis.

Nii nagu sõja algustes ikka, ei näinud ka meie Eesti rahvas esmapilgul võitu, vaid hirmu eesseisva Vabadussõja ees. Kuid võideldes külg külje kõrval, ühise rahvana, saavutasime kõik, mis me kunagi oleksime soovinud- vabaduse ja iseseisvuse, oma riigi. Selles sõjas nägime, kuidas noortest, kooliealistest noortest, kasvasid suured ja julged sõdurid, kes ei lasknud ennast surmal hirmutada, vaid andsid endast kõik, et meie saaksime elada paremas tänapäevas, paremini kui nemad, ilma kannatusteta. Need õppursõdurid uskusid meisse, isegi kui surid nende kõrval võitlevad kaaslased, ei andnud alla, vaid see andis neile jõudu. See au on igavene ja kuulub meile kõigile, kogu rahvale nii neile, kes võitlesid ja kannatasid selle riigi pärast Vabadussõjas kui ka meile, kes me saame siin tunda uhkust enda riigi ja esiisade tegude üle.

Ma lõpetaksin selle kõne Johan Laidoneri tsitaadiga: «Kui peetakse kalliks Eesti rahvusaateid, kodumaad ja vabadust, siis võime vaadata julgesti tulevikku.» Eesti Vabariigi hoidmine ja säilitamine on meie teha, eelmised põlvkonnad on teinud endast oleneva, nüüd on meie kord. Ärme tülitse pisimurede pärast, vaid õpime vaatama suuremat pilti, hoolime üksteisest sama palju, kui tolleaja meie Eesti julged ja pealehakkajad noored hoolisid meie iseseisvusest.

Elagu Eesti!

Ilusat relvarahu aastapäeva meile!»