EPNERITE DIALOOG ⟩ Teater ja ühiskond on teineteisega lahutamatult seotud

Kunstiteadlane Eero Epner. Foto: Meeli Küttim

Lõppeva aasta üks oluline märksõna on perekond. Koroonapiirangud on viinud paljud ­lähedased taas ühise laua taha, sest inimestel on aega olla koos ning mõtteid vahetada. See on üks põhjus, kuigi ­mitte ainus, miks 2020. aasta ­viimase Postimehe kultuurikülje tarvis salvestasid üht oma arutelu ema ja poeg, Luule Epner ja Eero Epner. Nad räägivad kunstist, ühiskonnast, aga loomulikult ka oma ühisest kirest, teatrist.

Teatriteadusele kui akadeemilisele distsipliinile Eestis ­aluse pannud Luule Epner on hinnatud teatrikriitik, kes võtab küll harva sõna, kuid kelle tähelepanekud on täpsed ning kelle mõtetel on kaalu. Eero Epnerit tuntakse nii kultuuri- kui ka ühiskonnakriitikuna, tema dramaturgipilk kujundas NO99st sellise teatri, mida teame ja mäletame.

Eero Epner: Sa oled käinud teatris alates 1950ndate lõpust. Tänaseks oled vaadanud paar ­tuhat lavastust, samuti oled uurinud teatrit teaduslike vahenditega, kirjutanud kümneid tekste ja lugenud sadu raamatuid ning artikleid teatri kohta.

Oled kuulunud teatrižüriidesse, kirjutanud ning juhendanud teatrialaseid väitekirju ja nii edasi. Kui sa istud teatrisaalis, tuled kustuvad ja kohe tõmmatakse tegelik või kujuteldav eesriie lahti – kas sa ei tunne neil hetkedel teatriküllastust?

Luule Epner: Ei tunne. Õigupoolest on teatri vaatamine saanud mulle kultuuriliseks harjumuseks – ei oskagi oma elu ette kujutada ilma teatrita, nagu ka ilma raamatute lugemiseta. «Harjumus» kõlab siiski natuke halvasti, pigem võiks rääkida vajadusest käia teatris.

Tõsi, kui olin paar aastat järjest Eesti Teatriliidu aastapreemiate žüriis, siis tajusin teatrimürgituse ohtu, sest mul oli kohustus vaadata enam-vähem kõiki lavastusi, ka neid, mille puhul võis olla suhteliselt kindel, et nad suuremat elamust ei paku. Selline kohustuslik teatrivaatamise töö võib teha küüniliseks, mida tuleks muidugi vältida. Mind suudab teater endiselt vaimustada.

Eero: Kui sa vaatad teatrit, siis mida sa vaatad?

Luule: Ma proovin oma ootus­horisonti hoida teadlikult võimalikult laiana, et ­suhestuda eri tüüpi teatriga. Kui tavaline teatrikülastaja järgib oma maitse-eelistusi, ja see on loomulik, siis teatriuurija või -kriitik peaks minu meelest püüdma hoida end avatud ja vastuvõtlikuna väga laias spektris – aga see ei tähenda, et kõike peaks valimatult heaks kiitma.

Kui minna pisut konkreetsemaks, siis huvi mingi lavastuse vastu võib tekkida eri aluselt. Pole üldse välistatud, et mõnd ­lavastust lähen vaatama teksti autori pärast. Näiteks Tom Stoppard või Madis Kõiv on nii põnevad autorid, et nende tekstide ­lavastusi tahaks alati näha. On lavastajaid ja teatreid, keda/mida püüan pidevamalt jälgida.

Eero: Näiteks?

Luule: See on ajaga muutu­nud. Teatritest praegu näiteks Tartu Uus Teater, Von Krahli teater, põnev on olnud Paide ­teatri start, aga huvitav on ka ­vaadata, mis suunas muutub Eesti Draamateater või mida tehakse Ugalas. Varasemast ajast teadagi NO99. Lavastajatest näiteks Andres Noormets, Ingomar Vihmar, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Kertu Moppel ja neid on veel.

Ja ärgem unustagem näitlejaid, aga see nimekiri läheks tõesti liiga pikaks. Mis puudutab näitlejaid, siis mind ei köida mitte niivõrd tehniline virtuoossus, kuivõrd näitleja isiksus.