Võimupööre sai hoo sisse novembris, kui taandati endine linnapea Aleksei Jevgrafov. Tema asemele seati uueks kandidaadiks Katri Raik, kes on kõikjal meedias jaganud oma visiooni uuest, edukast ja läbipaistvama juhtimisega Narvast. Tema jalgealust on aga hakanud õõnestama Yana Toom, kellega koostöö lõpetamisest teatasid sel esmaspäeval kuus keskerakondlasest volikogu liiget.
Narva senist juhtimisstiili iseloomustab äärmuslik kapseldumine. Eesti keskvõimu pakutavasse on suhtutud vaenulikult või heal juhul ignorantselt. Narva linnavalitsus on olnud vastu mitmetele lõimumisele suunatud suurprojektidele, näiteks Vabale Lavale ja kultuuripealinna kampaaniale. Klannipõhine juhtimine kardab suhteid muu maailmaga, kus nende kitsas maailmapilt ja omakasupõhine juhtimine väga selgelt välja tuleb. Narva juhtimiskultuur on väga sarnane Kohtla-Järve, Sillamäe, Maardu ja varem ka Paldiski juhtimisega, kus võitja nimekiri mehitab oma inimestega kõik munitsipaalist sõltuvad asutused, ka näiteks haridusasutused. Järgmiseks valimisteks tagavad nende juhid piisava häältebaasi.
Keskerakond on lahkesti lasknud frantsiisida oma nime kõigil Narva klannidel, mistõttu on nendevaheline võitlus toimunud Keskerakonna sees. Sealse poliitilise kultuuri lahutamatu osa on ka halamine, et keskvõimult ei tulevat linnale piisavalt tähelepanu (selle all peetakse silmas eelkõige raha). Keskerakond on seda nutulaulu oma sealsete poliitikute – Stalnuhhini, Toomi jt – suu läbi ka alati võimendanud. Tõesti, klannid tahavad raha, aga mitte sama väärtusruumi ega projekte, mis teevad Narva avatumaks Eestile ja Euroopale.