Et rassipõhine politseivägivald on USAs epideemiline probleem, ei ole enam ammu kellelegi üllatus. Ent teine, viirusepideemia näitas ilmekalt, kui sügavale on rassipõhine ebavõrdsus USAs juurdunud ning kui lahutamatud on tänapäeva pakilised probleemid – pandeemiast kliimakriisini – ajaloolisest ebaõiglusest.
Just see rõhuasetus teeb BLM-liikumise oluliseks ka Eesti jaoks, kus pole küll ehk nii suurt mustanahaliste kogukonda kui Ühendriikides, ent kus süsteemsest ebavõrdsusest räägitakse ikkagi häbematult vähe.
Alustame faktidest. USAs oli juuni seisuga mustanahaliste ja latiinode hulgas koroonaviirusega nakatumine kolm korda kõrgem kui valgenahaliste ameeriklaste hulgas. Keskmise mustanahalise ameeriklase oht surra koroona tõttu on sama suur kui temast kümme aastat vanema valgenahalise oma.
Ka pandeemia sotsiaalmajanduslikud tagajärjed on tabanud rassilisi vähemusi karmimalt: nende hulgas on kolm korda rohkem nälga, kaks korda rohkem raskusi üürimaksete tasumisel, rohkem sissetulekute vähenemist ja rohkem vaimse tervise probleeme.
Need jahmatavad erisused ei ole tekkinud juhuslikult. Samuti ei ole need halva kommunikatsiooni, hoolimatuse või «kultuurituse» põhjustatud.