Päevatoimetaja:
Margus Martin

Fenomenid 2020 Rohkem või vähem Euroopat? (2)

Kaitsemaskiga piirivalvur tänavu märtsis Saksa-Poola piiril. 
Kaitsemaskiga piirivalvur tänavu märtsis Saksa-Poola piiril. Foto: AXEL SCHMIDT/REUTERS/Scanpix

Praeguses ELis ei ole põhiküsimus, kas rohkem või vähem Euroopat. Kohasem oleks pärida: kas liikmesriigid üldse usuvad ELi?

«Kus on EL?» kõlas märtsis etteheide nii Euroopa pealinnades kui ka Brüsselis. 27 liikmesriigist koosneval ühisturul, kus kaubad ja inimesed liiguvad vabalt, olid äkitselt takistavad piirid. Inimesed ei saanud edasi liikuda ja kaubad seisid pikkades veoautosabades.

ELi olulisim saavutus – ühisturg – oli katki, sest liikmesriigid otsustasid koordineerimata ja iseseisvalt piirid sulgeda, mõtlemata, kuidas see mõjutab nende lähemaid-kaugemaid Euroopa naabreid ja ELi üldisemalt.

Ühisturu taastamine on siiani üks esimesi ülesandeid Euroopa Komisjoni tööde nimekirjas. Liikmesriigid on andnud ELile voli ja õiguse tagada ühisturu toimimine soovituste, direktiivide ja vajadusel ka kohtu kaudu. Ehk oli kohane küsida, kus oli EL märtsis.

Samas on liikmesriikidel õigus viia ellu oma tervishoiupoliitikat, mille alusel ka piirid taastati ja liikumist piirati. Seega avaldus paradoks: liikmesriikide suveräänsus ja otsustamisõigus tervishoiu vallas läks vastuollu ELi defineeriva õigusega vabale liikumisele.

Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad, kuna nende liikmesriigid otsustavad nendesse panustada ja anda osa oma õigustest rahvusvahelise struktuuri kätte. Selle taga on enesekasu – koguvõit on suurem kui üksik võit. Teisipidi piirab organisatsiooni üldhuvi ka liikmesriikide enda tegevust.

Tagasi üles