Rein Veidemann: Riigina tegime vigu, mille kõrget hinda püüame siiamaani korvata

Elu ei ole kulutamiseks, vaid kasvatamiseks ja edasi andmiseks, tuletab tormleva-tungleva aasta lõpul meelde kirjanik ja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Paraku tuleb tal ka nentida, et oleme vabas Eestis jõudnud peaaegu kõigi sõjani kõigi vastu. Aga ta usub, et sellele sõjale saab teha lõpu.

Poliitiliselt ja ideoloogiliselt tulikuumaks köetud aasta lõpus palus Arter kirjanikku, kirjandusteadlast ja õppejõudu, kauast Postimehe ajakirjanikku, praegust Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimeest Rein Veidemanni (74) heita rahulik, analüüsiv ja erapooletu pilk sellele, mis meid lõppeval aastal murelikuks ja pahaseks on teinud, koguni närvi ja lausa tülli ajanud. Lootuses, et kui teravate vastuolude põhjused teadvustatud, saab uuel aastal üheskoos mõistlikumalt edasi minna.

Endiste kolleegidena vestlesime sinavormis.

KATKEID USUTLUSEST

Tänavu jäi korduvalt kõrvu, kuidas inimesed ütlesid, et neil on häbi olla eestlane, on häbi selle pärast, mis me maal toimub. Kuidas sina käsitled selliseid ütlemisi?

Käsitlen meelehärmiga. Näen neid kurnavaid vastasseise, mis on kujunenud vastureaktsioonina tohutule tormamisele ja vabadusele, mille saime kätte 30 aastat tagasi. Sellest vabaolekust, Eesti eduloost ei ole kõik osa saanud. Kuigi ideaalis võime kujutleda ja väitagi, et kõik inimesed sünnivad siia ilma vabade ja võrdsetena – meenutagem kas või Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni autori Thomas Jeffersoni kuulsat kuulutust «kõik inimesed on sündinud vabana» –, on objektiivne algseisund siiski ebavõrdsus.

Algse ebavõrdsuse põhjustavad nii inimese isiklike ressursside ebavõrdne jaotumine kui ka looduslik, sotsiaalne ja poliitiline keskkond, kuhu inimene sünnib. Kogu ühiskonna mõte selles seisnebki, et mitte kehtestada võrdsust, sest seda saaks teha üksnes vabaduse hävitamise arvelt, vaid luua tingimusi ebavõrdsuse vähendamiseks. See tähendab püüdu tagada võimaluste võrdsust.

Tagasilöök tekkis sellest, et paljud meist jäid rataste vahele. Nad jäid ilma võimalustest, mis neil kujutluses olid ja mille teostamiseks oli eeldusi. Pean silmas koos majandusliku šokiteraapiaga kaasnenud samme, nagu õigusjärgse omandi laustagastamine, mis tähendas seda, et tekkis üks osa eestlaskonnast, kes ei olnud süüdi selles, et nad olid sattunud elama kohtadesse, mis ei kuulunud neile. Nii sündis ülekohus. Või siis tohutu suur varade ümberjaotamine neile, kes valdasid informatsiooni, olid pumba juures. Nemad akumuleerisid kiiresti esialgse kapitali. Nad jõudsid kapitalismi varem kui teised. Nii tekkis ridamisi olukordi, kus ühel pool oli riik, mis 1990. aastate algul oli valinud ühiskonnasüsteemina kauboikapitalismi, teisel pool aga igapäevase vaesusega silmitsi seisjad. 1990ndad oli paljudele suur ellujäämiskursus, milles sündis kibestumist, frustratsiooni, mida nüüd juba väga vanaks saanud põlvkond on eneses siiamaani kandnud ja võib-olla ka oma lastele edasi andnud. Riigina tegime vigu, mille kõrget hinda püüame siiamaani korvata.

Poliitilises mõttes kujundati neoliberalismist müüdilähedane ideoloogia. Turu «nähtamatule käele» rajatud kapitalism kuulutati viimseks ühiskondlikuks süsteemiks, mis on määratud kestma igavesest ajast igavesti. Põhjamaade heaoluühiskonna mudelile kuulutati hingekella samas vaimus, nagu Nõukogude Liidus kuulutati seda kapitalismile. Sotsiaalsus sattus põlu alla. Siiani püsib ju Mauruselt pärit ütlus, et sotsioloogia ja sotsiaalsus lõpevad «sotsialismuses». Nii oleme jõudnud olukorda, kus kõik poliitilised ideoloogiad, mis peaksid esindama ühiskonna ühtesid või teisi osi, on tegelikult fetišeeritud. Fetišeerimise käigus vastandutakse üksteisele, peetakse sõnalahinguid või istutakse kaevikutes.

Tunnen lausa nördimust, et poliitilisel väljal oleme jõudnud peaaegu kõigi sõjani kõigi vastu. Oleme sildistanud liberaalsuse, sotsiaalliberaalsuse, konservatiivsuse, mida demoniseeritakse kummaltki poolt. Liberaale demoniseeritakse liberastideks, konservatiive populistideks. Elame nagu mingis Tootsi peenras, kuhu keegi on midagi külvanud, nii et aru ei saa, kus on umbrohi ja kus õiged võrsed. Igaüks möllab oma mätta otsas.

Sellest ajast, kui sa veel Postimehes töötasid, ei meenu mulle, et eri jõud oleks nii sõjajalal olnud. Kas sulle ei tundu, et ideoloogiline vastandus muutus eriti reljeefseks ja agressiivseks viimase viie-kuue aastaga, kui tuli kooseluseadus ja kui kerkis immigratsiooniteema? Või mu tunnetus petab?

Ei, su tunnetus ei peta. Olen tõesti seda ka ise kogenud. Loodan, et ma ei tee ülekohut, aga viimastel kümnenditel oli meil sisuliselt ju üheparteisüsteem. Reformierakond valitses ja tegi seda iseenesest professionaalselt. Aga iga monopoliseeritud võim, muide, ka koalitsioonis mõne teise, vähem toetust pälvinud erakonnaga, ühelt poolt stagneerub – mis see peenhäälestus siis muud oli kui stagneerumine! –, teiselt poolt muutub ülbelt enesekindlaks. Arvan, et kui see üks partei oleks olnud Keskerakond, oleks läinud ilmselt samamoodi. See on pärand, mida meie poliitilisele väljale külvati. Nüüd lõikame vilju. Kooseluseadus? No oli seda vaja siis sellise bravuuriga vastu võtta, nii et lõpuks tekkis tohutu tõrge ja rakendusaktid jäidki vastu võtmata? Nii on läinud ja on minemas mõne teisegi seadusega, mida surutakse ühiskonnale peale veendumuses, et meie, valitsejad, teame, mis on õige. Või et nõnda on see kirjas koalitsioonileppes, mis kuulub täitmisele vanatestamentliku kirega. Ometi, väärtushoiakuid ei saa ette kirjutada, kehtestada, pähe taguda. Need peavad kasvama inimestest endist ja see hoiakute skaala on vägagi lai.