Iga inimese lugu ja kogemus vaimse tervise kriisiga on erinev, individuaalne, kinnitab kogemusnõustaja Kadri Vilgats, kes kasutab isiklikku kogemust depressiooniga selleks, et teisi nende mures aidata. «Iga lugu on väärtuslik. Me ei ole üksi – see ununeb vahel ära,» ütleb ta.
«Me teeme tööd, pilk maas, ja ootame armastust. Aga armastust ei ole. Iseenda vastu ka.» (5)
Kadril esinesid esimesed märgid depressioonist juba gümnaasiumi ajal, tegelikult isegi varem. «Hiljem olen osanud märgata, et mõtted, et tahan ära surra ja ei soovi elada, olid iganädalased. Ma loomulikult arvasin, et see pole midagi erilist ja kõik mõtlevad nii. Ei tulnud pähegi kellegagi seda arutada. Nüüd oskan jälle vaadata, et juba siis kogetud positiivne stress ning tubli ja kohusetundliku lapse sündroom on mind ka hiljem jälitanud,» räägib ta. Noorelt väljendus see läbipõlemises, edaspidi juba depressioonina.
Tol ajal välismaal õppinud ja vahepeal Eestisse külla tulnud naine tunnistab, et abi leidis ta suuresti tänu oma perekonnale, kes just temale sobivad spetsialistid välja otsis. «Käisin pikalt regulaarselt psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi juures, kes mulle siis ka väga sobisid. See oli suur õnn! Hästi oluline on, et lisaks ravimitele oleks ka teraapia, nõustamine, ainult ravimitest jääb väheks. Need annavad väikese puhvri, leevenduse, et oleks kergem hingata ja olla, et oleks jaksu asjadest päriselt rääkida! Läbi analüüsida, et mõne aja pärast neidsamu ämbreid uuesti läbi ei kolistaks, mis alguses üldse depressioonini viisid.»