Reisikirjandus ⟩ Linnad, kuhu minnakse ennast kaotama ja leidma

Triin Lellep moemodellina Pariisis. Foto: Constantine Enquist

Reisimisega oli tänavu nii nagu ka palju muuga: kehvasti, väga kehvasti. Ning aastalõpp, mis tähendab traditsiooniliselt suurt turismiorgiat, möödub seekord kõigil kodusemalt kui muidu. Uudistest saime neil päevil lugeda, et Eesti lähipiirkonnas püstitatakse viiruse (st inimeste) liikumise takistamiseks teetõkkeid enam mitte üksnes riigi-, vaid ka maakonnapiiridele. Kel on jätkuvalt soovi ringi trippida, ent ekspeditsioonid ühest toast teise on hakanud oma huviväärsust ammendama, võivad sobiva asendustegevuse otsinguil pöörduda reisikirjanduse poole.

Kirjastuse Petrone Print «Minu...»-sarja raamatud, mida on tänaseks ilmunud ligemale 150 köidet, pakuvad lugejale võimaluse teha odavat ja turvalist tugitooliturismi, elada teksti vahendusel võõrast elu ning saada teadmisi teiste kultuuride ja ühiskondade kohta. Nii vormilt kui ka sisult on need puhas vabastiilikirjandus: segu turismiteatmikust, reisipäevikust, etnograafilise välitöö aruandest, autobiograafiast ja elustiiliõpikust. Paljud autorid on seda võimalust ja väljakutset kasutanud ühtlasi personaalse mainekujundusprojektina.

Pariisi dekonstruktsioon

Millist linna võib pidada meie planeedil kõige glamuursemaks? Ilmselt Pariisi, mis on rahvusvahelise renomee kohaselt lummavalt dekadentlik, magusalt melanhoolne, peibutavalt kõlvatu ja vastupandamatult operetlik. Pariis usutakse olevat esteetide ja gurmaanide kodu, koht täis espriid ja erootikat. Linn nagu kabaree. Linn nagu bordell. Linn nagu revolutsioon. Pariisiga seostub ühtaegu midagi romantilist, kergemeelset, sensuaalset ning otsapidi ka perversset.

Pariis on linn, kuhu minnakse ümber sündima, ennast kaotama ja leidma, kohtuma oma sisemise romantikuga, tõestama oma geniaalsust nii kunstniku kui ka elukunstnikuna, pühitsema iseennast ja oma armastust. See linn peaks üldise uskumuse kohaselt tõstma alateadvuse pinnale, vabastama allasurutud ihad, andma kõigile mõtetele, tunnetele ja tegudele poeetilise värvingu.

Triin Lellep kirjutab raamatus «Minu Pariis», et andis 8. klassi kooliekskursiooni ajal iseendale ja pinginaabrile pühaliku lubaduse tulla millalgi Pariisi elama. 15 aastat hiljem tegi ta tõotatu teoks. Lellep jäi Pariisi seitsmeks aastaks, kuni lähenev koroonakarantiin ta sealt tänavu kevadel lahkuma sundis. Tema mälestused Pariisist on üldtoonilt positiivsed, ent sisult siiski üpris kriitilised. Need osutavad, et Pariisi kuvand on paraku selgelt idealiseeritud ja romantiseeritud ning põhineb rohkem Hollywoodi filmidel kui tegelikkusel.

Lellep, kelle omaaegne jõudmine Pariisi on kindlasti põhjuslikus suhtes eelkirjeldatud renomeega, ei koonerda trükitindiga selle kummutamisel. Peamiste märksõnadena jäid mulle tema raamatut lugedes Pariisi kohta meelde ülerahvastatus, ülepaisutatult kallid hinnad, rotid, taskuvargad, ebaviisakad teenindajad, pervertidest korteriüürijad, turistide hordid jne. Ühtlasi leiab mainimist nn Pariisi sündroom – meditsiiniliselt diagnoositud vaimne häire, mille tingib suurte ootustega linna saabunud turisti dramaatiline pettumine Pariisis. Näib, et kergekujuliselt põdes selle algusaegadel läbi ka Lellep, ent tuli neist vaevustest välja veel tugevama, leplikuma ja positiivsemana.