Mikael Raihhelgauz: tehisintellekti turvalisusest

Mikael Raihhelgauz. Foto: Erakogu

Tark tehisintellekt meid ei ohusta, kuid praegu on tarvis sügavat TI-spetsiifiliste riskide mõtestamist, kirjutab kolumnist Mikael Raihhelgauz.

Neill Blomkampi 2013. aasta film «Elüüsium» ei kirjelda kuigi ihaldusväärset maailma. Rikkad elavad luksuslikus kosmosejaamas, kus pole haigusi, kehad ei vanane ja keegi ei puutu tavapäraste muredega kokku. Maast endast on saanud suur slumm, mille asustajad eksisteerivad reostatud kõrbe lootusetus vaesuses. Kõige õõvastavama hoobi Maa elanike inimväärikusele annab aga hoopis sealne õigussüsteem: pole selge, kes seadusi vastu võtab, kuid nende jõustamisega tegelevad robotid. Ühes stseenis läheb peategelane vestlema plekist «kriminaalhooldustöötajaga», kes teatab talle katseaja pikendamisest. Noormees püüab ennast selgitada, armu paluda, ent «ohvitser» käsib tal korduvalt vait jääda. Ei ole vähimatki võimalust tema mõtteprotsesse juhtivaid algoritme ümber veenda.

Ligi poolteist aastat tagasi ilmus ajakirjas Wired artikkel, mis paneb lugeja paratamatult sarnast stseeni ette kujutama. «Kas tehisintellekt saab olla õiglane kohtunik? Eesti riik arvab, et saab», resümeerib pealkiri. Halastamatult klikke lüpsvas tekstis on juttu robotkohtunikest, kes peagi hakkavad igal pool oma lihast ja luust alamate üle kohut mõistma ning teevad seda juba praegu ühes pisikeses tehnoloogiafriikide riigis.