Eestit on tabanud tarbekunsti-, täpsemalt Tarbeklaasi vaaside, kausside, pitside-kannude, aga ka Nõukogude Liidus toodetud kohvi- ja tee- ning lõunaserviiside hullus. Sotsiaalmeediagruppides kerivad haruldasemate vaaside hinnad saja euroni, edevamate serviiside eest tuleb välja käia paarsada eurot. Loomulikult jahitakse hea hinnaga asju teise ringi poodidest, vanaema puhvetist ning äia-ämma sektsioonkapist.

Eestit on tabanud kummaline buum. Taga aetakse oma poole sajandi vanuseid  kausse, klaase, liudu, vaase, aga ka valgusteid ja suuremaidki esemeid, mida omal ajal võis kohata igas kodus. Nüüd on need omandanud nostalgiaga puuderdatud ihaluseoreooli «kadunud maailmast». Selle põhjustest ja heast Eesti disainist räägib intervjuus väga huvitavalt Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi uue püsinäituse «Sissejuhatus Eesti disaini»  kuraator Kai Lobjakas.

Kommentaarid
Copy