Lambakasvatajad: me peamegi illegaalselt asju ajama

Sulev Kraami sõnul ei tasu lambakasvataja jaoks ära vorsti tegemine ametlikult tapetud lammastest. Foto: Sander Punamäe

«Mul on üks loom, 2,5 aastat vana. Ma ei saanud tallena teda kätte ja pole nüüd kordagi aeda sisse tulnud, et saaks ära nummerdada. Nüüd ametnik tegi ettekirjutuse mulle: loomal pole kõrvamärki. Nädal tagasi nägin esimest korda, kui ta mul oli aediku sees. Aga nägin traktori pealt. Ja kohe, kui nägi, et tulen, pani viuhti aasale... ja ma sain ettekirjutuse. 900 eurot trahvi,» kirjeldab oma suhet veterinaarameti ja seadusesilmaga Eesti kagunurgas tegutsev ettevõtlik lambakasvataja Sulev Kraam.

Tema sõnul poleks tal võimalik täielikult seadusenööri pidi lambakasvatusega tegeleda.

Ta räägib elust otse ja ausalt, sest teda puudutas laupäevases Postimehes ilmunud lugu Võrumaal Puiga külas asuvast põrandaalusest vorstitehasest, kus toidukäitlemise nõuetele ja seadustele vilistatakse ning kus liha päritolu kohta küsimusi ei küsita. Kuid veterinaar- ja toiduamet ei luba kodus tapetud loomade liha edasi müüa. Mitme Lõuna-Eesti maaelu edendajaga rääkides selgub, et kui kõne all olnud Puiga vorstivabriku peremehel poleks eriliselt keeruline oma tehast seadustada, tekiks sellest probleem lambakasvatajatele, kellel ei tasu ära teha vorsti ametlikult tapetud lammastest.

Kraami sõnul on selliseid tegijaid Lõuna-Eestis mitu ning ta on ka ise n-ö salavorstivabrikute teenuseid kasutanud. Sest sageli muud võimalust vorstitegemiseks lihtsalt pole.

Vana lamba küsimus

«Mida ma siis tegema pean? Mul on vana lammas – kuhu ma ta viin?» küsib ta emotsionaalselt. Asi on selles, et tema sõnul kohalikud ametlikud veterinaarameti lubadega lihatööstused väikeste kogustega kedagi jutule ei võta. Nii on tal enda sõnul sisuliselt kolm varianti: viia vana lammas metsa huntidele söögiks, lasta tal vanadusse surra või ise hukata ja ebaseaduslikult vorstiks teha.