Tarmo Pikner: armastusega tähetolmust

Tarmo Pikner. Foto: Erik Prozes

Aastalõpp on seepärast huvitav aeg, et paljud inimesed saavad autasustatud. Kes on kõige tublim, kes kõige ilusam või kes laulab kenamini. Tõsi, kõigile auhindu ei jagu, kuid küll tulevad auhinnad ka kõige hoolsamale maskikandjale ja kõige julgemale kahe meetri kaugusel jalutajale, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Auhindu jagatakse ka elusale ja eluta loodusele, kuigi see on inimkätega loodud. Pärjatud saavad parimad majad, maastikud ja metsad. Lausa lust oli vaadata arhitektuuripreemiate jagamisel ilmsiks tulnud silmailu. Nimetagem vaid mõned: Eesti suurim avaliku ruumi puitehitis Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskus või eri ajastute tööstusarhitektuuri koondav Fotografiska, aga ka Soorebasest elektripost ja Sõrve puukuur. Ja kui väheste vahenditega saadi hakkama Vastseliina piiskopilinnuse väliala korrastamisel! Kõik on maailmatasemel inimloome ja mul on tõsine soovitus: tutvustada meedias meie parimat loomingut, sest koroonaajal ei julgeta ju eriti liikuda, et kõike ise üle vaadata. Meie korrastatud avalik ruum nõuab avalikustamist. Alustada võiks kõigi maakonnakeskuste tutvustamisest (Elva linna moonid!), mis said üleriigilise programmi rahastusega tehtud.

Kuid ega avalik ruum pole asi iseeneses. Selle ruumi täidavad ikkagi inimesed. Ka inimeste toimimine avalikus ruumis võib olla meeli ülendav või kahjuks ka meeli alandav. Seetõttu on väga tähtis pöörata rohkem tähelepanu just avalikku ruumi õilistavatele nähtustele ja siin on jällegi suur roll meedial.